Michel Houellebecq "Kaart ja territoorium" Eesti Draamateatris

Michel Houellebecq

„Kaart ja territoorium“

Esietendus 29.12.2015 Eesti Draamateatri suures saalis

Tõlkinud Indrek Koff

Lavastus Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater)

Dramaturg Eero Epner (Teater NO99)

Lava Liisi Eelmaa

Kostüüm Jaanus Vahtra

Muusika Hendrik Kaljujärv

Valgus Triin Suvi

Video Emer Värk

Foto Paul Kuimet

Kaamera Jekaterina Abramova

Osades:

Hendrik Toompere jr – Jed Martin;

Lembit Ulfsak-Isa;

Pääru Oja-Noor Näitleja;

Jaan Rekkor-Vana Kunstnik;

Ülle Kaljuste-Galerist

Piret Krumm- Noor Kunstnik

Indrek Sammul-Töömees, Detektiiv;

Elina Netšajeva (külalisena)- Olga

Lavastus "Kaart ja territoorium" põhineb Michel Houellebecqi samanimelisel romaanil, Raamatu kohta tasub lugeda siit: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kaart-on-huvitavam-kui-territoorium/

Kasutatud on ka lõike Houellebecqi romaanidest „Elementaarosakesed“, „Võitlusvälja laienemine“ ja „Saare võimalikkus“. Olen kõiki lugenud, välja arvatud uusim – „Saare võimalikkus“. Arvan, et etendust on parem vaadata neil, kes  Houellebecqi  lugenud või, kes pole viitsinud küll lugeda, kuid teavad, millest ta kirjutab ja kuidas. No ikka elust, ilust, surmast, kunstist, vanadusest ja muust  olulisest. Aga jah, tähtis on see, kuidas ta kirjutab.

Igatahes juba saali astudes, lava on vaataja ees alasti, eesriiet ees ei ole, on selge ,et see siin on teistmoodi teater, see on Houellebecq!

Mulle etendus väga meeldis ja tundsin uhkust, et selline lavastus Draamateatris sündis. Aga ma ei ole valmis sellest rohkem kirjutama, mitte veel, see vajab settimist. Tahaksin enne läbi lugeda kavalehelt intervjuu Houellebecqiga. Ma tõepoolest loeksin meelsasti kutseliste retsensioone, nii et jätan oma diletantliku kirjutamata.

Tutvustusest

Lavastuse keskmes on Jed, kes teeb peadpööritavat karjääri kunstnikuna. Jedi ümber koonduvad inimesed, keda võiks nimetada osakeseks "kunstimaailmast". On galeristid ja kunstnikud, teiste seas ka kaunitar Olga. Koos räägitakse kunstist, ilust ning maailmast, ühiselt lähenetakse keskeale ja vanadusele. Seda rütmi katkestavad Jedi jaoks vaid ühiselt veedetud vaikuse ja nõutusega täidetud hetked pensionile läinud isaga. Kõik elavad rahulikku, kuid rõõmutut elu. Ja siis toimub mõrv.

Tegevus leiab aset Prantsusmaal, demokraatliku ja humanistliku Euroopa sünniriigis. Keset šansoone, lõputuid kohvikuvestluseid, maitsekat veini, Tour de France'i ja nüansirikast erootikat peidab ennast aga mitte meie maailma tulevik, vaid juba minevik. Kõik on juba ammu tehtud.

Michel Houellebecq on nüüdisaja valusaim kirjanik, kelle skalpell lõikab lahti valge keskealise eurooplase maailma ning enesepilti. "Inimene" on see, kellega Houellebecq jaksab väsimatult tegeleda. Mõned on nimetanud teda nüüdisaja kirjanduse suurimaks huligaaniks, küünikuks ja pessimistiks. Teised aga ütlevad, et Houellebecq on võib-olla meie aja suurim humanist, kellel on öelda midagi väga olulist. Houellebecq ise lõpetab ühe oma romaani sõnadega: "Ajal, mil selle liigi viimased esindajad on jäädavalt lahkumas, tundub meile õiglane avaldada inimkonnale viimast au; avaldada au, mis ka ise kord kustub ja mattub jäägitult ajaliiva alla; ometi on vaja, et see auavaldus saaks vähemalt kordki teoks."

Tutvustuses nimetatud mõrvale ei tasu eelnevalt mingit tähtsust omistada, see ei ole mingi krimilugu.  Mõrv on pigem selline kunstiline ja lavakujundusele ainest andev element, pigem kõrvaline liin.

Lavakujundus, videod, fotod need on ise juba väärt vaatamist, ka siis kui tükist midagi aru ei saa. Ja Klassikatähtedest tuttav võrratu Elina Netšajeva ning tema prantsuskeelne laul. Seda tasub kuulata. 

Leidsin Elina Netšajeva sellise video:

Ma siiski käisin teatris seekord pojaga, kartsin, et abikaasale oleks see etendus liig- ja õigesti tegin.