"Minu ema" kinos.

"Minu ema"

Mia madre

Itaalia / Prantsusmaa 2015

Režissöör: Nanni Moretti

Osades: Margherita Buy, John Turturro, Nanni Moretti, Giulia Lazzarini

Tutvustusest:

Filmi keskmes on režissöör Margherita, kel on käsil uue filmi võtted. Kogu võttegrupil on suured ootused filmis kaasalööva Hollywoodi näitleja suhtes, kuid selgub, et mees on lihtsalt kehkenpüks. Staaril ei jää meelde ridagi oma repliikidest, kuid samas suudab ta kogu võttegruppi lõbustada. Margherita on loomingulises ja eksistentsiaalses kriisis. Ta peab samaaegselt leppima oma ema hääbumise, lahutuse ning oma tütre suurekssaamise ja kodunt lahkumisega. Imestusega tõdeb Margherita, et tema ema elus oli asju, millest tütrel aimugi ei olnud.

Film osales 2015. aastal Cannes'i Filmifestivali võistlusprogrammis. Oluline roll filmis on Arvo Pärdi muusikal.

Hea film.

Tundub väga isiklik, isegi siis kui ei ole lugenud, et ongi suuresti  režissööri isiklik lugu, kummardus tema emale.

Mulle sobis selline ühest kohast teise  liuglev (kodu, töö, haigla, mälestused, une-näod) tegevus ja rahulik kaamera.

Leebelt nukker, kuid elujaatav film. Elujaatav selles mõttes, kui võtta vanemate surma elu loomuliku, kuigi valusa jätkuna.

Filmi tegemise osa oli ka huvitav, ma pole kunagi mõelnud sellele, kuidas tulevad need suurepärased kaadrid läbi auto esiklaasi autosse. Nüüd tean.

Mõtlema pani vanaduse üle. Kuidas Margherita ema ütleski, et kui vanaks jäin, märkasin, et teised hakkasid mind lolliks pidama, aga mina olen tegelikult targem, sest ma mõtlen.  

60+ seisab vastakuti oma vanemate vanaduse aja mõtleb vahest enda vanadusele.

Kuna filmi tegevuspaigaks  Itaalia, siis on loomulik, et poeg võtab töölt lahti, et haiglas ema kätt hoida ja madre sureb kodus, perekond tema ümber. Meie vanad surevad vist enamasti haiglas või hoolde-kodus.

Pärdi muusika sobis väga hästi filmi taustaks, kohati lausa maagilise õhustiku luues.

Mulle meeldis!