A. E. Hotchner "Armunud Hemingway"

A. E. Hotchner

"Armunud Hemingway. Tema enda lugu"

Inglise keelest tõlkinud Krista Suits

Toimetanud Elo Lindsalu

Kirjastus „Varrak“

160 lk

Tutvustusest:

Juunis 1961 külastas A. E. Hotchner St Mary haigla psühhiaatriaosakonnas oma vana sõpra Ernest Hemingwayd. See jäi nende viimaseks kohtumiseks: mõne nädala pärast lasti kirjanik koju, kus ta võttis endalt elu. Sellest viimasest vestlusest sai ühtlasi lõpp-peatükk loole, mida kirjanik oli jutustanud peaaegu kümne aasta vältel.

Aastate jooksul oli Hemingway talle omasel pragmaatilisel moel rääkinud Hotchnerile üksikasjalikult nii oma afäärist, mis hävitas tema esimese abielu, romantilistest Pariisi-aastatest kui ka sellest, kuidas ta jäi ilma Hadleyst – naisest, keda võis aimata pea kõikides Hemingway loodud kirjanduslikes naistegelaskujudes ja keda ta otsis taga kogu ülejäänud elu. Juttu tuli ka seiklustest, mis tegid kirjaniku legendaarseks - sellest, kuidas ta jumalakojas impotentsusest vabanes, Aafrika metsades lennuõnnetuse läbi elas ning mõne aja pärast välja ilmus, ühes käes punt banaane ja teises pudel džinni, kuidas F. Scott Fitzgerald talle armuasjus nõu andis ning ta Josephine Bakeriga öösel šampanjat jõi. Lõbusate seikade kõrval pajatas kirjanik ka oma inimlikest eksimustest ja elust pärast kaotatud armastust. E. Hotchneri mälestusteraamatus „Armunud Hemingway“ näeme unustamatut maailmakirjanduse suurkuju sellisena, nagu tundsid teda vaid vähesed.

 Ameerika kirjanik ja ajakirjanik Aaron Edward Hotchner oli Ernest Hemingway kauaaegne sõber. Mõni aasta pärast suure kirjaniku surma kirjutas ta raamatu „Papa Hemingway” (e.k 2002), mis põhines diktofoniga salvestatud ja märkmikutesse ümberkirjutatud vestlustel. Kuna advokaatide arvates oli käsikirjas liiga palju plahvatusohtlikku materjali, siis ilmus raamat tugevasti kärbituna. Hotchner hoidis aga kõik välja praagitud tekstid alles ja lisas neile veel hulga uusi. Pärast seda, kui tema sõbra kohta käivad FBI salastatud materjalid avalikkusele kättesaadavaks tehti, otsustas ka Hotchner oma salajas hoitud mälestused avaldada.

Armas väike raamat. Kodusel öökapil on lugemisjärjekorras raamatute virn juba nii kõrge, et enesele aru andmata olen hakanud hindama raamatuid, mille lehekülgede arv väiksem.

Stiilinäide lk. 149:

„On rõhutatud, nagu oleksin ma kogu elu surma taga ajanud. Kui oled veetnud kogu elu, püüdes surma iga hinna eest vältida, laskmata tal seejuures ometi enda üle irvitada ja uurides teda, nagu uuriksid ilusat lõbutüdrukut, kes võib sulle vähimagi süümepiinata otsa peale teha – vähem jama ja vähem tööd –, siis võib öelda, et oled teda tundma õppinud, aga mitte taga ajanud. Sest elu on sulle õpetanud, et kui ajad teda taga, siis saad ta kätte, ning sa tead nagu kõik teisedki, et ta annab sulle ravimatu haiguse. See on kõik, mida ma arvan eluaegsest surma tagaajamisest. Surm pole midagi muud kui tavaline hoor.”

 

 Mulle meeldis taas üks pilguheit Hemingway elule ja tema naistele, kuigi üht-teist varem ka loetud (sama autori „Papa Hemingway“ ja Boriss Gribanovi „ Hemingway“).  

Selles raamatus kirjutab Hotchner  et ei võtnud omal ajal tõsiselt Hemingway hirmu, et FBI  teda pidevalt jälitab  ning pidas, nagu teisedki, seda kirjaniku luuluks.  FBI poolt 1983. aastal avalikustatud dokumendist aga selgus, et kirjaniku jälitati alates 1940 ndest aastatest.

Hemingwayst sai minu lemmikkirjanik juba varakult.  Mäletan, et olin maru uhke kui  põhikooli kirjanduse õpetaja ühe mu kirjandi kohta ütles, et tuletas talle  meelde „Vanameest ja merd“.  Keskkoolis lugesin kõike, mis selleks ajaks tõlgitud.

Hemingway oli  kirjandusmaailma jõhker kangelane, nagu  siin loetud raamatus öeldi, aga see kuidas ta kirjutas,  läks  keskkoolitüdrukutele hinge.   Tema napp dialoog tundus kohustusliku kirjanduse eepiliste romaanide kõrval väga värske .

Peaksin uuesti üle lugema omaaegset kultusteost  „Jumalaga, relvad“. Tahaksin kogeda emotsioon, mis mind nüüd elukogenuna valdab.