Mudlum "Ilus Elviira. Burleskne jutustus"

Mudlum

„Ilus Elviira.

Burleskne jutustus“

Eesti Keele Sihtasutus 2015

230 lehekülge

Raamatu alapealkiri on burleskne jutustus. Pidin muidugi otsima, mida see burlesk  tähendab.

Burlesk ise on groteskne, (enese)irooniline, lõbus, kurbnaljakas, tragikoomiline kunstiliik, millel on olnud oma hiilgeajad, tõusud ja langused. Nii kirjutab  Priit Hõbemägi retsenseerides raamatut Eesti Ekspressis  http://ekspress.delfi.ee/areen/ilusa-elviira-lobus-ja-kurb-kerge-ja-raske-elu?id=72512615

Kui burleski seisukohalt võtta on raamat lugu  ilusa naise inetust  elust, saatjateks mehed, alkoholism ja edenemise soov. Kui burlesk kõrvale jätta on raamatus palju muudki millele mõelda, nagu armastus, üksindus, joomarlus, lapsepõlv.

Raamat on vaimukas ja kuigi Elviira lugu on selline õnnetupoolne, on tulemus aus, eluline, omal moel optimistlik ja soe.  

Ennast iseloomustab Elviira nii:

Lk.37 „Selge see, et õnneotsija elu on ohtlik, tema teele jääb ühesuguse tõenäosusega nii kaabakaid kui kangelasi, või mis ma räägin, kangelasi muidugi vähem, meie aja kangelasi, blonde, osavaid, siidise jutuga noormehi, kes on ühtaegu jõhkrad ja õrnad, osavõtlikud ja hoolimatud, ühesõnaga üsna täpselt samasugused nagu Elviira ise, liblikad tuules, neid ajab liikvele muistne sund- jõuda oma suvepäevas lennata nii kaugele kui tiivad võtavad, istuda saja õie peale, lehvitada oma ilusaid tiibu ja mitte kunagi mitte midagi mõtelda.

Raamatus on palju materjali: viitamisi,  mälestusi,  asju, mõtteid,  elutarkust  ja  palju autorit ennast, sest ilus Elviira ei saa ju nii tark olla.

Ja kõige tähtsam -raamat on kirjutatud ilusas soravas eesti keeles, seda on mõnus lugeda. Autor on võrratu jutustaja, milles veendusin juba „Tõsist inimest“„ Mudlum. "Tõsine inimene." lugedes.

Pärast Priit Hõbemägi retsensiooni EE-s ei oskagi „Ilusast Elviirast“ rohkem kirjutada, oma mõtted tunduvad palju paremini ära öeldud.

Mulle  raamat väga meeldis, tõenäoliselt number 1 minu 2015 eesti kirjanduse real, sest raamat on nii…………..värskendav, on vist õige sõna.   

Veel üks tsitaat, seekord naistele:

Lk. 37: Kui palju üldse antakse elu jooksul seda täielikku õnnetunnet, kohustuste ja muredeta usku sellesse hetke, vajaduseta loota, kinni hoida, meeldida, kuhugi jõuda? Ei ole võimalik petta saada, kui pole midagi kokku lepitud, loodetud, lubatud…Vabadus! Pole vaja kuulata mingeid jutte voodiveerel, mingit enese-avamist, pole mingit hirmu selle ees, kas keegi helistab veel kunagi, pole vaja kohmetunult kuskil söögikohas kobavalt vestelda, olles kodus hommikust saati ennast ette valmistanud, moraalselt ja füüsiliselt, pesnud pead, kreemitanud ja lõhnastanud, silmi joonistanud ja jälle maha nühkinud, sest ei saanud ilusad, oma kasinatest riidevarudest paremaid hilpe otsinud, kõik selleks, et meeldida, meeldida? Ja kellele? Mingile suvalisele tolkamile, kellest sa loodad ei tea mida- mida ometi? Mõnda tühist üksinduseta hetke või siis pikka ühist elu, milles üldse üksindust pole? Hirmus mõeldagi.“

Jah, meestele selles raamatus armu ei anta, mis on minu arvates väga hea, arvestades et olen lõpetamas just A. Strinbergi raamatut „Hullu mehe kaitsekõne“.

Ühel leheküljel viitas ilus Elviira  Nana Mouskouri laulule „ L’Ocean“:

„Armastus on nagu soe meri“, ütleb Mudlum kusagil raamatus. Ilus!