Paula Hawkins "Tüdruk rongis"

Paula Hawkins

„Tüdruk rongis“

Tõlkinud Evi Eiche

Helios kirjastus 2015

317 lehekülge.

Vt. http://www.tydrukrongis.ee/ Seal ka näidispeatükk.

Tõeline kriminaalne põnevik. Raamat allutab lugeja endale ja temast on raske ka uneajaks eemale tõmbuda. Lugesin läbi kahe õhtuga.

Üksikud elemendid tuletasid meelde Agathe Christie „Paddington 16.50“, S. J. Watsoni „Ei. Tohi. Magama. Jääda“  ja  Seicho Matsumoto „Mäng sõiduplaaniga“ , aga ainult üksikud elemendid, kokkuvõttes ikka harukordselt stiilipuhas ja uudne psühholoogiliste kriminaalromaanide reas, niipalju kui mina neid lugenud olen. Puudub igasugune lisataak, mida vahest krimkadesse sisse kirjutatakse, ei lahendata sotsiaalseid ega ka Londoni rongiühenduse probleeme.

Raamat on päeviku vormis, mida peavad peategelased kordamööda.

Peategelased:

Rachel- sõidab iga päev rongiga äärelinnast Eustoni jaama Londonis.

Lk.12. „Toetan pea vastu vaguniakent ja vaatan mööda veerevaid maju nagu liikuva kaameraga võetud kaadreid. Ma näen neid isemoodi; isegi nende omanikud ei hooma neid ilmselt sellest perspektiivist. Kaks korda päevas pakutakse mulle pilti teiste ellu, ainult hetkeks. Võõrad inimesed turvaliselt oma kodus-selles on midagi lohutavat.“

Megan –elab raudtee ääres asuvas majas koos abikaasaga, noor ja kaunis.

Lk. 25 „Täna rong ei peatu, see rühib aeglaselt mööda. Kuulen rataste lõginat põimekohtadel, peaaegu tunnen, kuidas vagunid rapuvad. Ma ei näe reisijate nägusid, tean aga, et nad pendeldavad iga päev Eustonisse ja tagasi, et seal töölaudade taga istuda, ent ma võin ju unistada eksootilistest reisidest, seiklustest raudtee lõpus ja kaugemalgi. Mõtteis sõidan ikka ja jälle Holkhamisse; on veider, et ma sellest ikka veel mõtlen, sellistel hommikutel, sellise kiindumusega, sellise igatsusega, kuid ma teen seda. Tuul heina sahistamas, sügav kiltkivikarva taevas luidete kohal, hiirtest kubisev kokkuvarisemisohus maja, täis küünlaid ja mustust ja muusikat. Praegu on see mulle nagu unenägu.“

Anna- Racheli eksabikaasa uus naine.

Lk. 232 „Tõde on see, et ma ei ole kunagi end Rasheli pärast halvasti tundnud, isegi mitte enne seda, kui sain teada tema joomisest ja keerulisest isiksusest ja sellest, kuidas ta tegi Tomi elu õnnetuks. Ta lihtsalt ei olnud minu jaoks reaalne ja nagunii nautisin seda kõike liiga palju. Olla teine naine on väga erutav, pole mõtet seda eitada: sa oled see, kellest mees ei saa loobuda, kellega ta reedab oma naist, isegi kui armastab teda. See näitab kui vastupandamatu sa oled“.

Palju rohkem ei saagi seletada, sest raamatu teeb põnevaks see, et sa ei tea, mis juhtuma hakkab.

Üks vähestest raamatutest, mille autor on osanud ka alguse vääriliselt lõpetada. Lõpp on kiire, põnev ja piisavalt üllatuslik.

Raamatust kavatsetakse film teha, tahaksin näha.

Autor rongis: