Rein Raud "Täiusliku lause surm"

Rein Raud

„Täiusliku lause surm“

Mustvalge Kirjastus 2015

175 lehekülge

Kui püüaksin raamatut mingisse kategooriasse paigutada, siis oleks see ilukirjanduslik mälestuste raamat, õigem oleks vist ilukirjanduslik romaan, milles on kasutatud autori  isiklikke mälestusi.

Loodan, et on tulemas veel raamatuid, milles püütakse mõtestada nõukogude aega ja selle lõppu Eestis.  Sellest ajast tulijad on nüüd piisavas kauguses ning need, kes seda aega ei näinud, hakkavad tasapisi selle vastu huvi tundma, kasvõi selliseid raamatuid lugedes nagu „Täiusliku lause surm“.

Siin  mõned iseloomulikud katkendid, mis mulle meeldisid:

Lk. 23 „Ei olnud nii, nagu toona nägi võim: üksikud , väikesed, katkised inimesed on võtnud omaks tema ühendava, suurendava ,tervendava nägemuse õnnest ja oma ajaloolisest saatusest teise keele kõnelejana, teiste sõdade võitjana. Aga see ei olnud ka nii, nagu on tore mäletada praegu: iga tuha all hõõgus uhke tuli , valmis suureks leegiks lahvatama esimese korraliku pasunahääle peale. Oli vaikne sõda, jah, see oli küll, aga nii vaikne, et ka kõige ärksam kõrv võis kohati unustada tema kahurite kõmina ning isegi targad onud välismaal olid omavahel ära otsustanud: need seljad on nii paindus, et enam sirgeks ei tõuse“.

Lk. 101 „Kirjutan,  ja kogu aeg sama asi. See kahe maailma piir. Ma tean, et mu laste jaoks on Nõukogude Eesti vähemalt sama võõras kui mõni kauge planeet. Olgu nii. Ma saan sellest aru. Ja parem ongi. Või ja viinatalongid on ju ka tänasest päevast kaugemal kui sõda minu lapsepõlvest.

Samas neile, kes mäletavad, pole kluigi palju vaja, et käivitada seda aega uuesti, kõigi tema lõhnade ja häältega, mis muidu jäävad tasapisi nõrgemaks, aga ikkagi. Teised jälle, kes ise pole siis olnud, ootavad rohkemat. Ja võib-olla pettuvad, kui ei näe seda, mida justkui peaks: majasuurusi Lenini pilte, tühjade lettidega poode ja tänavatel Nõukogude sõdureid , kes teevad katki prillidega poisi viiuli.“

Mulle meeldis ja lugesin huviga. Autoril on ilus ja rikas eesti keel, huvitavad mõtted ja võtted nagu vahetekstid „aknakestes“ ja tühi lehekülg „täiusliku lausega“ või see autoritekstis alatasa korduv „parem ongi“.  Raamatus on romantikat ja põnevust.

Kuid erilist muljet see raamat mulle siiski ei  avaldanud nagu näiteks, küll hoopis teisest ajast kirjutatud Ene Mihkelsoni „Katkuhaud“ või Sofi Oksaneni „Puhastus“, mis sõna otseses mõttes rabasid. Minu jaoks oli romaan võrdlemisi vaoshoitud ja tasakaalukas, kirge oli vähe, vihjeid palju. Võib-olla on see aeg ikka veel liiga lähedal või ootan ma liiga palju. Puudus ka selline läbiv sündmus, mida raamatust meenutada. Ja sellest ei saanud ma ise ka aru, miks mulle  "Salamise sõdurid"Javier Cercas "Salamise sõdurid" rohkem meeldisid, miks teise rahva probleemid rohkem paelusid.

Lugeda soovitan kõigil ja ühinen kiitustega Asko Künnapile kujunduse eest, seda lihtsalt paneb tähele.