Graeme Simsion "Abielu Rosiega"

Graeme Simsion

„Abielu Rosiega“

Tõlkinud Eva Velsker

Eesti Raamat 2015

Sari „Nüüdisromaan“

320 lehekülge

Greame Simsioni esimesest raamatust „Naiseotsing“ kirjutasin ma siin:

Greame Simsion. "Naiseotsing"

Nüüd on ilmunud järg romaanile. Värsked abieluinimesed Don ja Rosie on kolinud New Yorki, kus Rosie teeb Donile teatavaks suure uudise- ta on rase. Don püüab uue olukorraga kohaneda, teeb endale selgeks raseduse teaduslikud alused, kuid Don ei oleks sama Don, kes eelmises raamatus, kui ta soovist Rosie eest hoolitseda üle ei pingutaks. Tekib probleeme sõpradega, pinged kuhjuvad abielus, lugeja saab nalja, kuid  Rosie võtab kätte ja otsustab lapse üksi üles kasvatada. Naine on valmis üksi Austraaliasse naasma. Nüüd asub Don naist tagasi võitma, peaaegu ebatõenäoline ülesanne õnnestub.  Ah jaa, lõpuks leidub ka Rosie pärisisa. Nii et lõpp hea, kõik hea. 

Arvata võib, et ega see abielu edaspidigi  pilvitult ei kulge. Loodan siiski, et autor kolmandat raamatut ei kirjuta. Esimene raamat oli üllatav ja väga hea, teine lihtsalt hea ja kolmandat tõenäoliselt enam ei loeks. Ühte teemat ei saa kaua ekspluateerida, uudsus kaob ja palju muud raamatust ei leia. Nii oli ka Daniel Glattaueriga:  "Hea põhjatuule vastu"  meeldis paljudele, aga tean väheseid, kellele ka "Kõik seitse lainet" meeldis. Teine raamat oleks võinud jääda kirjutamata.

„Abielu Rosiega“ on iseäralik armastusromaan ja hea ajaviiteromaan.  Kes esimest pole lugenud, võib  teisest pihta hakata ja ette kujutada, mis põhjustel ja kuidas kaks nii erinevat inimest kohtusid.

Katkend raamatust lk. 187 „Üks huvitavaid asju loomade , sealhulgas inimeste juures, on asjaolu, et me veedame ligikaudu kolmandiku oma elust magades. Ei ole mingit praktilist viisi seda tõhustada. Kahekümnendates eluaastates olin toime pannud rea katseid, et tuvastada oma minimaalne unevajadus, ning olin lõpuks määranud päevakavasse seitse tundi ja kaheksateist minutit öö kohta, välistanud valgus magamistoas, ning otsustanud mitte kunagi enam amfetamiine kasutada.

    Vananedes ei maga me enam niisama sügavalt kui varem: üks evolutsiooniline selgitus on seesugune, et ürgses keskkonnas  oli noortele jahimeestele ja sõdalastele vajalik häirimatu uni, sellal kui hõimu vanemad liikmed käitusid valvekoertena ning pidid ärkama kergeimagi kära peale.“

See oli huvitav. Olen endale ka 7 tundi und määranud. Kell 23.00 panen raamatu klõps kõrvale ja otsustan: nüüd magan. Ja magangi, kuni 6.00 käib järgmine klõps, teen silmad lahti ja 6.02 heliseb kell. Võib-olla võiks  endale 18 minutit lisama õhtuse lugemise arvelt, aga vist ei raatsi. Vaat, mis mõtted minul raamatut lugedes tekkisid ning huvitavaid mõttearendusi oli geneetikaprofessor Donil teisigi.