Bizet "Carmen" Vanemuises.

Georges Bizet

„Carmen“

Maailmaesietendus 03.03.1875 Pariisi Opera Comique’is

Esietendus 22.04.2015 Vanemuise Suures Majas.

Dirigent Paul Mägi

Lavastaja-koreograaf, valguskunstnik -Giorgio Madia (Itaalia)

Kunstnik -Maarja Meeru

Osades:

Carmen- Aleksandra Kovalevitš (ooperiteater Helikon, Moskva)

Don Jose- Rafael Alvarez (Mehhiko/Tšehhi)

Escamillo – Jevgeni Chrebtov (Leedu RO)

Micaëla- Diana Higbee (Prantsusmaa)

Zuniga- Märt Jakobson

Mercedes- Karmen Puis

Fraquita –Sigrid Mutso

Morales-Taavi Tampuu

Dancairo- Simo Breede

Remendado-Rasmus Kull

Lillas Pastia –Jaan Willem Sibul

Flamenkosolist Kalli Pikas (Stuudio Duende)

Escamillo assistent Aivar Kallaste

Vanemuise Sümfooniorkester

Ooperikoor ja balletitrupp

Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased

Tartu poistekoor

Mitu korda võib vaadata ooperit „Carmen“. kirjutasin aasta tagasi. 

Meie võtsime tuisusel jaanuaripäeval ette sõidu Tartusse, et näha teatris Vanemuine „Carmenit“. Olin Vanemuise „Carmenist“ ainult head kuulnud, üht teist lugenud ja huvi oli suur.

Ja oligi Tartus nähtud „Carmen“ hoopis teistmoodi kui kõik seninähtud. Seejuures ei ole midagi väga rabavat tehtud, ajastuid ei ole segi paisatud ning lugu on täiesti alles. See, mis muljet avaldas ja üllatas, oli etendus tervikuna: lavakujundus, kostüümid, tantsud, maagiline valgus ja liikumine laval. Kõik kokku andis lummavalt kauni vaatemängu.

Ooperi algul on laval liivakarva (pildill "Vanemuise" kodulehelt küll punane) amfiteater, mida lavastaja ise ühes intervjuus võrdles Petra kaljulinnaga Jordaanias. Mulle tuletas lavakujundus meelde Hispaania vanimat härjavõitlus-areeni Andaluusias Ronda linnas. Ega ma neid mujal polegi näinud.) Etendus on väga dünaamiline, laval toimus pidev liikumine, mis ometi ei tundunud tühipalja sagimisena. Ka kostüümid on siin tagasihoidlikult kahvatud, Carmenil ühes teistega. Tal pole lille juustes, punast seelikut ega musta juuksepahmakat. Carmeni tunneb ära siis, kui ta laulma hakkab. Samast amfiteatrist sai ka suurepärane härjavõitluse areen või mäed salakaubavedajate asupaigas.

Tundmatuseni muutus lava kõrtsistseenis- sinised azulejod mauripärase mustriga ja sinised kostüümid. Pildil flamenkonumber. Lava särab sinises ka härjavõistluse aegu. Carmen muidugi ka sinine.

Suurepärased tantsunumbrid. Kui flamenkot näeb pea igas "Carmeni" lavastuses, siis siin oli huvitav tants, mis imiteeris härjavõistlust aegluubis. Hea oli toreadoroi riietamise stseen.

Tõeline vaatemäng silmadele, aga ooperis on kõige tähtsam siiski muusika.

Oma võimalusi on teater laiendanud külalissolistidega kõigis neljas peaosas.

Väga meeldis mulle Don Jose osas mehhiko päritolu võimas tenor Rafael Alvarez. Diana Higbee Prantsusmaalt, kes laulis Micaëlat, üllatas sooja ja kauni tämbriga. Escamillol oli tugev bariton, selle, mis võimsusest puudu jäi, tegi ta tasa efektse välimusega. Carmen ei ole just minu lemmikcarmen, see saatuslik, nõiduslik vastupandamatu naine, vaid pigem lihtne tütarlaps, kes alles hakkas oma võimu tunnetama.

Külalissolistid kõrval tõstaksin esile Vanemuise lauljaid. Väga hea oli kvintett Dancairo ja Remendado (Simo Breede ja Rasmus Kull) mustlannadega.

Märt Jakobsoni Zuniga oli nauditav.

Vaevalt nüüd Vanemuine „Carmeniga“ Tallinnasse tuleb, „Estonial“ on oma „Carmen“, nii et rattad alla. Vaatemäng on seda väärt.
Ning kas või selleks,et jalutada talvises Tartus ja  süüa kooki Werneris. Minu jalutuskäik viib alati ikka Ülikoolist ka mööda: