Eesti film "Ema" kinos.

„Ema“

Lavastaja: Kadri Kõusaar

Stsenarist:Leana Jalukse

Osatäitjad:

Tiina Mälberg

Andres Tabun

Jaak Prints

Andres Noormets

Jaan Pehk

Siim Maaten

Rea Lest

Tutvustusest:

“Ema” on põnevikuline lugu unistuste püüdmiseks tehtud tormakatest otsustest, mille tagajärjed jäävad unistajaid end veel tükiks ajaks meelde tuletama.

Filmi keskmes on tulistamise tagajärjel koomasse langenud täiskasvanud poja eest hoolitsev naine, kes seisab silmitsi terve väikelinnatäie inimestega, kes üritavad tema pojaga juhtunu mõistatust lahendada.

Aga ühes Eesti väikelinnas, kus kõik teavad kõiki ja kõike, välja arvatud seda, mis toimub neil otse nina all, võib ka maailma kõige kohmakam kuritegu jääda lahendamata.

Muljed on värsked ja tunded kinost väljudes vastuolulised. Esmane mõte oli, et olen end määratlenud järjekorras: naine, abikaasa, ema. See on vale, tegelikult ma ei tunne nii. Võin ju mõelda, et mina olen kõige tähtsam, kuid tegelikult on järjekord vastupidine. Mis ka ei juhtuks, on minul nagu enamusel naistest lapsed esikohal.

Kiidaksin Tiina Mälbergit ema Elsa rollis. Eesti Naise jaanuari numbris  ilmus näitlejannaga intervjuu, väga hea lugemine.

Minul on enda arust selge, mis filmis juhtus, ikkagi pikaajaline krimikirjanduse lugemise kogemus. Läbinisti krimilooks ei saa filmi aga nimetada, sest vihjeid on vähe, võimalikus lahenduses on ebaselgust ja mõneti ebaloogilisust. Vihjed on varjatud, nende püüdmiseks peaks filmi veel kord vaatama. Sama stsenaariumi pealt oleks võinud üles ehitada "Midsomeri mõrvade" episoodi (kui lisada ohvreid). Nimetaksin filmi draamaks kriminaalsete sugemetega, sest kuriteo lahendamine ei ole eesmärk.

Draamana on film väga hea. Väga hea stsenaarium, karakterid üdini eestlaslikud, esmakordselt tabas see tunne mind avastseenis, kui Elsa turul viibis: „hea küll, ma võtan“).  Nõrgad mehed ja eesmärgikindlad naised. Hästi tabatud keskmise eestlase elulaad ja olme. Mind hämmastas EE filmitutvustusest loetud "suhteliselt vaene perekond“. Vaesus väikelinnas ja maal on ikka midagi hoopis muud. 

Film ei veni ega torma.

 Kuna avalikus ruumis ei ole aus filmi puänti reeta, siis siis ei saagi ma sellest filmist rohkem kirjutada. Ma soovitan seda filmi väga.

Filmi lõpus ei tasu vaatajal tormata kedagi hukka mõistma. Kerge on hukka mõista, raske mõista. Ja lõpusubtiitrite ajal tasub saalis püsida- saateks Vaiko Epliku imeilus laul "Liblikas" Jaan Pehki esituses.