G. Verdi ooper "Aida"" Estonias".

"Aida"

Giuseppe Verdi ooper

Antonio Ghislanzoni libreto Auguste Mariette’i stsenaariumi järgi

Maailmaesietendus 24. detsembril 1871 Kairo Ooperiteatris

Esietendus Rahvusooperis Estonia 22. jaanuaril 2016

Dirigent: Vello Pähn

Lavastaja Tobias Kratzer (Saksamaa)

Kunstnik: Rainer Sellmaier (Saksamaa)

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Osades:

Heli Veskus-Aida, Etioopia printsess

George Oniani(Gruusia) –Radames, Egiptuse väejuht

Monika-Evelin Liiv-  Amneris, Egiptuse kuninga tütar

Jassi_Zahharov- Amonasro, Etioopia kuningas Aida isa 

Denis Sedov(Venemaa/Iisrael) - Ramfis, Egiptuse ülempreester

Mart_Laur – Egiptuse kuningas

Olga-Zaitseva-Egiptuse kuninganna

Käisin eile „Estonias“ esietendusel. Mulle meeldib esietenduse elevus, lilled artistidele ja ootust tulvil heatahtlik publik. Esietendus on muidugi suuresti ka seltskonnaetendus, saalis on rohkesti neid, kes tihti ooperis ei käi, tundub et seda rõõmsamalt ja vahetumalt reageerib publik etendusele.

Kõigepealt suur kummardus Verdile!

Nagu minu abikaasa etenduse lõppedes ütles, et Verdi muusika on nii geniaalne, et ükski lavastaja ei suuda seda ära rikkuda.

Tobias Kratzeri lavastus, mis kaasajastas ooperi tegevuse ja paigutas selle kuhugi x aega ja riiki, tuli paljudele üllatusena, nagu vaheaja vestlustest kuulsin. Üllatusena juba enne etendust, nädal enne ooperit räägiti teleris ja raadiost üsna palju  esietendusest ja noorest saksa paljutõotavast lavastajast. Kui kuulsin Heli Veskust teleris rääkimas, hakkasin guugeldama, et mis see „saksa reziiteater“ siis õieti on. Kui hästi lühidalt kokku võtta, siis on see tegevuse interpreteerimine kaasaega ja täpse ajaloolise tegevuse asendamine üldise ja sümboolse tähendusega.

Olen „Aida’t“ näinud ühel korral Pärnu ooperipäevadel 2010. aastal Leedu Rahvusliku ooperi-ja balletiteatri esituses ja muidugi ka MET Opera ülekandes, kus Radamesi laulis minu lemmiktenor Roberto Alagna.

Ei salga, et mulle meeldivad väga ooperid kui ajastutruud kostüümidraamad, kuid ma ei pettunud „Estonia“ lavastuses. Esiteks ikka see Verdi geniaalne muusika, võid ooperi kinnisilmi läbi kuulata ja muusikat nautida. Tõsi ta on, naudin MET Opera ülekandeid, kuid tunnen vaibumatut soovi kuulata lauljaid suurelt lavalt ja orkestrit orkestriaugust.

Loomulikult ei saa Estonia lavastus vastu MET Opera suurejoonelisusele, aga ega ma ei tunnegi puudust võidumarsi ajal üle lava marssivatest tohututest sõdalaste vooridest. Kusagilt on meeles, et teatrid võistlesid, mitu sõdalast jõuab lava taga riideid vahetades võidumarsi ajal üle lava jalutada. 

Kratzeri lavastuses oli võidu-marss lahendatud nutikalt ja kaasaegselt. Ülikud kogunevad võidu puhul pidutsema ja juubeldama. Paraadi vaadatakse telerist, siis siseneb sõjast räsitud Radames, mitte võidurõõmust pulbitsev vaid stressis.

Tõsi, ooperi esmakordse vaatamise järel jäi mulle mõnes kohas segaseks liiva loopimine ja liivas siblimine. Oma arust  sain ma aru liivast metafoori tähenduses selles lavastuses, kuid ootasin enamat kui väeti liiva läbi pihu niristamine.

Mõned stseenid tundusid kohmakad, näiteks Radamesi ja Aida mürgivõtmise stseen ja Etioopia kuninga või Radamesi liivakuhilate taha varjumine. Aga selge see, et püramiidi jagu liiva lavale ei vea ja tavaelus ei ole ka mürgi võtmine dramaatiliselt ülev tegevus.

Aga pean Estonia lavastuse kasuks tunnistama, et kummaski seninähtud lavastuses ei ole ma kogenud ja tunnetanud nii sügavat tegelaskujude traagikat kui "Estonias". „Estonias"on vähem sõjanduslikku suursugusust, kuid seda paremini tõusevad esile emotsionaalsed seisundid - armastus, reetmine, sõjastress ja alandatus.

Kiitus ka kunstniku aadressil, sellesama liiva eest, video kasutamise eest ja läbimõeldud kostüümide eest. Alguses mulle tundus, et Etioopia printsess võiks pisut parem välja näha kui koristajatädi. Hiljem mõistsin, et see oli osa Aida alandusest. Egiptust ei olnud ka päris kõrvale jäetud, märkidena oli ta laval kogu aeg olemas.

Ooperis on põhiline muusika. Kõik tegid oma osa hästi. Heli Veskuse Aida tundus mulle ehk pisut põhjamaine ja karge, aga ta oli alandatud ja õnnetu ehk oli printsess temas murtud.

Hea oli Radamesi osas gruusia tenor, seda mitte just kuulsas Radamesi aarias. See aaria lauldakse ära nii ooperi algul, nii mõnigi kord tundub, et laulja ei ole veel hoogu sisse saanud. Teises vaatuses oli Radames võimsam.

Suurepärane oli külalisbass Denis Sedov ülempreestri osas.

Jassi Zaharrov jäi alguses teistele justkui alla, kuid kogus end kiiresti.

Head olid meie omad Olga-Zaitseva ja Mart Laur kuningapaari osas.

Aga eilse etenduse täht minu jaoks oli Amnerise osas Monika –Evelin Liiv. Võrratu särava kõlaga metsosopran. Olen teda kuulnud Saaremaa ooperipäevade galakontserdil. Nüüd tahan minna uuesti Estoniasse „Rinaldot“ vaatama kui peaosa laulab Monika_Evelin Liiv.

Mulle etendus väga meeldis, soovitan kõigile ooperisõpradele. Kui kuuldused lavastusest liiga heidutavad tunduvad, siis mõelge nii nagu minu abikaasa postituse alguses.