Katri Lipson "Jäätisemüüja"

Katri Lipson

„Jäätisemüüja“

Tõlkinud Kadri Jaanits

Kirjastus Varrak

Sari Moodne Aeg

254 lehekülge

 +++

Kui ma veel lugemispäevikut kaustikus pidasin, märgistasin väga head raamatud kolme ristiga, keskmised kahe risti ja need, mida ei tasu, lugeda ühe ristiga. Jätkan seda siin märgistades parimad kolme ristiga, nii on lihtsam aastakokkuvõttet teha.

Raamatus on 8 peatükki, kõik omavahel seotud. Pärast läbilugemist tuleb lihtsalt kõik lood kokku sõlmida ning tulemuseks on väga isemoodi perekonna-kroonika.Lugude kangelased on erinevatest põlvkondadest. Raamatu alguses on režissöör, kes teeb filmi 1940 aasta sündmustest Tšehhoslovakkias pealkirjaga „Jäätisemüüja“. Stsenaariumi ei ole ja osatäitjad ei tea ühtegi stseeni ette. Filmis on mees ja on naine, kes jäid sõja ajal linna lõksu. Sild on õhku lastud, rongid ei käi ja linn on sakslasi täis. Mees ja naine teesklevad abielupaari ning võtavad korteri kummalise vanaproua juurde. Mees lahkub ja naine jääb üksi. Majaperenaine, kes töötab haiglas, toob haiglast majja ühe jalaga mehe. Kusagil siin ei saagi enam aru, kes keda mängis ja kes oli päriselt. Mingil hetkel jõuab raamatu tegevustik seitsmekümnendate  aastate Tšehhoslovakkiasse. Siin tuleb põgusalt  juttu reaalsest isikust:

Jan Palach (11. august 1948 – 19. jaanuar 1969) oli Praha Karli Ülikooli filosoofiateaduskonna tudeng, kes protestiks nõukogude invasiooni vastu Tšehhoslovakkiasse süütas ta end 16. jaanuaril 1969 Prahas Václavi väljakul põlema. Tema mälestuseks on nimetatud Prahas Jan Palachi väljak ja asteroid 1834 Palach.
Praha rahvusmuuseumi ees on mälestusmärk kahele Jan’ile, kes end protestiks nõukogude invasiooni eest süütasid:  Jan Palach ja  Jan Zajíc 

Raamatus ostab üliõpilane Jan Vrazda  endale kanistri, kuid nimekaimu tegu ta ei korda, enne saab ema jaole. Ema on abielus ühe jalaga mehega. Lapsepõlvest mäletab Jan Vrazda, et käis emaga vaatamas filmi „Jäätisemüüja“ .

Raamatu viimases kolmandikus on Jan Vrazda Tšehhoslovakkiast põgenenud ja tal on rootslannast abikaasaga tütar Gunilla, kes oma juurte otsingul on reisinud Tšehhimaale.

Mina valisin niidiotsaks, mida mööda raamatus kulgeda, ema kuju. On režissöör, kes teeb kõike nii nagu ema soovib. On ema, kes viib oma poja lapsepõlves filmi „Jäätisemüüja“ vaatama, on abielus ühe jalaga mehega ning hoiab ohjes oma  poega kui see kanistri ostab. On rootslannast ema tütrele, kes otsib oma tšehhi juuri. 

Võib ju küsida, miks sellist raamatut lugeda, millest aru ei saa. See on määramatuse ja saladuse ilu, mis paneb lugema. Minu arvates peitub salapärasuses ka raamatu rahvusvahelise edu võti. Nii nagu raamatus  režissöör improviseerib filmiga, on autor improviseerinud raamatuga ning jätnud lugejale otsustada, millised tegelased on pärit filmist ja kes „päriselt“, kes väljamõelduid mängivad. 

Raamatu tekst on tihe, kuidagi valulik või ärritav, dialoogid  hemingweilikult napid. teemad, mida lahatakse on üldinimlikud ja ka aktuaalsed: armastus, sõjatraumad, pagulus ja inimesele igiomane tung otsida oma juuri. 
Raamatut lugedes tabasin end mitu korda mõtlemast M.Kundera raamatule  „Naeru ja unustuse raamat". Milan Kundera. "Naeru ja unustuse raamat".  , aga see tulenes Tšehhoslovakkia teemast.

Väike stiilinäide ka.

Lk. 218 „Pärast kooli läks Gunilla tööle Konsumi kassaasse, kuigi oleks võinud minna ükskõik kuhu. Ema ja isa mõtlesid, et kõrvalteed käivad nooruse juurde ja hoidsid suu kinni. Vanemad ei igatse midagi taga nii väga nagu omaenda noorust ega saa aru, et tunnevad puudust just kõrvalteedest. Peatee olulisus, elav liiklus ja üleolek on pettekujutelm. Just see kõrvale viiv, lõpuks ununev tee on ainus tõeline“.