Ian McEwan "Operatsioon "Maiasmokk""

Ian McEwan

„Operatsioon „Maiasmokk“

Inglise keelest tõlkinud Hels Hinrikson

Kirjastus Ersen 2015

+++

Pidin selle raamatu ise ostma, maakonna üheski raamatukogus ei ole seda. „Vale kirjastus“ ilmutas vist. „Tänapäeva“ punasekaanelised on ometi kõik olemas.

Raamat algab nii: „Minu nimi on Serena Frome (riimub sõnaga „Tuum“ ja peaaegu nelikümmend aastat tagasi saatis Suurbritannia julgeolekuteenistus mind salajasele missioonile. Ma ei naasnud turvaliselt. Poolteist aastat pärast tööle asumist olin ma vallandatud, olin häbistanud ennast ja hävitanud oma armsama, kuigi ta ise oli ka kohe kindlasti oma hävingule kaasa aidanud“

Sisust: Serena on anglikaani kiriku piiskopi tütar. Õppis Cambridge’is matemaatikat ema soovil, kes ütles, et tema kui naise kohus on Cambridge’i matemaatikat õppima minna. Ülikoolis on Serenal mitmeid armusuhteid, üks neist vanema õppejõuga, kes olles ise briti luureteenistuse MI5 agent, valmistas Serenat ette tööks luureteenistuses. Tegevus toimub Inglismaal möödunud sajandi  seitsmekümnendatel aastatel nn. külma sõja ajal. Suurbritanniat räsivad rahutused  ja terrorism, välja kuulutatakse viies eriolukord.

Serena armastab lugeda ja omal valikul oleks õppinud kirjandust:

„Tänu emale õppisin küll vale ainet, aga ei jätnud lugemist sinnapaika…… ……Lugemine oli minu viis mitte mõelda matemaatikale……

……….Minu vajadused olid lihtsad.Ma ei viitsinud eriti tegeleda temaatika või heade väljenditega ning jätsin vahele ilusa ilma, maastiku ja sisekujunduse kirjeldused. Tahtsin tegelaskujusid, kellesse sain uskuda, ja soovisin, et minus äratataks huvi selle vastu, mis nendega juhtub. Üldiselt eelistasin, et inimesed armuksid ja armastus jahtuks, aga mul polnud väga ka midagi selle vastu, kui nad milleski muus kätt proovisid. See soov oli vulgaarne, aga mulle meeldis, kui keegi ütles lõpus: „Abiellu minuga!““

Serena on kaunis naine, seda nimetatakse jutustuse algul lausa pealetükkivalt tihti, aga see ei ole jutustus Mata Harist.

Luureteenistuses töötab Serena kõige madalamal tasemel kuni tänu kirjandus-huvile valitakse ta välja Briti salateenistuse MI 5 operatsiooni „Maiasmokk“. Serena  ülesandeks on valida välja andekas noor kirjanik, kes saab kultuurifondilt toetust romaani kirjutamiseks ja kes ise ei tea, et tegelikuks sponsoriks on salateenistus.

See on Briti valitsuse viis teha kirjanduse kaudu poliitikat ja manipuleerida. Nagu kirjanikupalk, ainult  varjatud. Nagu arvata võib, armub kaunis Serena väljavalitud kirjanikku Tom Haleysse  ja piinleb dilemmas, kas reeta töö või reeta armsaim. 

Raamatu  lõpus pööratakse kogu lugu pea peale. Ian MC Ewan on väga osav pinget aeglaselt üles kruvima. Muudkui jutustab ja jutustab, midagi ei juhtu, aga tunned, et hakkab juhtuma, muidu poleks ju mõtet jutustada. Nagu romaanis „Laupäev“ . Puänt saabub raamatu lõpulehtedel.

„Operatsioon Maiasmokk on väga mitmetasandiline romaan: spiooniromaan, ajalooline romaan külma sõja poliitikast ja 70.aastate Inglismaast, armastus-romaan, romaan kirjandusest ja kirjanikest.  

Poliitikat ja isikunimesid on palju, tõenäoliselt pakkus romaan oma kodumaal suurt äratundmisrõõmu. Lugesin kusagilt, et Tom Haley’s on palju autobiograafilist.

Raamat on spiooniromaan ka selles mõttes, et autor ise samuti söödab lugejale ette valeinformatsiooni, tasub olla ettevaatlik.  Mulle tuletas romaan meelde minu lemmikromaani Ian Mc Ewani eesti keelde tõlgitutest- „Lepitust“. Mõlema raamatu peateema on reetmine ja andestamine.

Ian Mc Ewan on mind alati suutnud üllatada, nii ka see kord.

Järjestan  Ian MC Ewani romaanid pingeritta:

„Lepitus“, Huma 2003, tõlkinud Anne Lange;
„Amsterdam“,Booker’i preemia, Huma 2001 tõlkinud Anne Lange; 

„Laupäev“, Tänapäev 2006, tõlkinud Ene-Reet Soovik;

 „Operatsioon „Maiasmokk““, Ersen 2015, tõlkinud Hels Hinrikson;
„Chesili rannal“, Tänapäev 2010 , tõlkinud Mihkel Mõisnik;

„Päikesest“, Tänapäev 2011, tõlkinud Pille Kruus;
„Tsementaed", Tänapäev 2000, tõlkinud Mmart Kalvet.

Raamatu tõlkele ei ole midagi ette heita, kuid meenutan hardumusega senini Anne Lange tõlkeid. „Lepitus“ on üks kahest raamatust, mille lugesin järjest kaks korda läbi.

Pingerida on küllaltki suvaline, koostatud selle põhjal, kuidas raamatud mulle meelde on jäänud. Kui esimeses kolmes olen kindel, siis järgmised võiksid kõik ühel pulgal olla. „Tsementaed" on viimasel, sest see raamat oli nii ebamugavalt valus.

Autorilt on ilmunud 13 romaani, viimane raamat, „The Children Act“, ilmus 2014. aastal. „Operatsioon „Maiasmokk““ ilmus 2012.a.