Jesse Eisenberg "Ülevaataja" Kuressaare Linnateatris

Jesse Eisenberg

„Ülevaataja“ (The Revisionist)

Esietendus New Yorgi Cherry Lane Theatre’s 28.02.2013

Esietendus Kuressaare Linnateatris 28. 09. 2015

Tõlkis Elisabeth Reinsalu

Lavastaja Peeter Tammearu

Kujundus Jaak Vaus

Muusikaline kujundus Peeter Tammearu

Osades:

Helene Vannari (Tallinna Linnateater) –Maria

Lauri Kink- David

Andres Raag (Tallinna Linnateater)- Zenon

Selle näidendi puhul tuleb rääkida ka saamisloost. Näidendi kirjutas  Hollywoodi näitleja ( Oscari nominent „Sotsiaalvõrgustik  (The Social Network)  2010) kolmekümne aastasena ja mängis ise ka peaosa esietendusel koos Vanessa Redgrave’ga. Sisututvustust lugedes olin kindel, et autor on vanem, isiklike sõjamälestustega inimene.

Jesse Eisenberg

Kavalehelt lugesin: Jesse Eisenberg on maininud, et Maria ja Davidi suhtes on palju sarnasust tema ja ta 101. Aastase tädi Dorisega, kes on viimased 10 aastat olnud Jesse mentoriks, kellega ta iga nädal kohtub.

Jesse Eisenbergi on tituleeritud juba kaasaegseks Arthur Milleriks või Tennessee Williamsiks.  Kas see on tõsi, näitab aeg, kuid „Ülevaataja“ on väga hea näidend. Arusaadavad karakterid, mõnus huumor ja peenetundeline holokausti käsitlus.

75 aastane Maria elab väikeses Poola sadamalinnas Szczecinis oma Ameerikasse väljarännanud sugulaste fotode seltsis, kelle elu ta teab väga põhjalikult. See ongi Maria perekond, juudina on ta üle elanud sõjakoledused, sõtta jäi tema pere ning nüüd peab ta oma perekonnaks kaugeid sugulasi Ameerikast. Maria on Ameerikat külastanud kahel korral, nüüd ootab ta külla sugulast-  noort kirjanikku Davidit, kes oma vanaisa kaudu võttis Mariaga ühendust, et lõpule viia siin Poola väike-linna rahus oma teise romaani käsikirja viimistlemine. Nii saabubki Maria juurde noor mees, kes otsib rahu. Maria, teadagi üksielav vanainimene, soovib aga suhelda. Näidendi puänti ei saa siin reeta, aga üks on kindel, saab naerda, saab nutta.

 Väga hästi lavastatud etendus, viimsegi misanstseenini paigas. Avapildis ootab Maria diivanilaua taga istudes külalist, noormees saabub. Stseen hiljem, kui noormees on tõmbunud oma tuppa, Maria tõuseb, võtab laualt tühja lillevaasi, vaatab seda mõtlikult ja viib tagasi kööki. Hiljem annab külalisele üle oma kingituse ja küsib nõudlikult, aga mida sina mulle tõid.

Kiitma peab nutikat lavakujundust, mis jääb kogu etenduse jooksul samaks.

Kõrvuti eesti keelega kõlab laval poola keel ja kuigi sellest suurt midagi aru ei saa, ei häiri see sugugi.

Näitlejaidki saab ainult kiita. Andres Raagi suurepärane ümberkehastumine + grimm.  Ma teatud hetkeni, vaatamata tuttavale häälele, aga poola keeles, kahtlesin, kas on tema või ei ole.

Lauri Kink Davidi rollis mõjus väga usutavalt ja lõpus liigutavalt siiralt. Minu arvates isegi mingi füüsiline sarnasus Jesse Eisenbergiga, või siiski ainult ettekujutus.

Etenduse täht on Helene Vannari. Võrratu osatäitmine, täpselt tema roll. Mulle meenus tema reklaam „prantsuse suudlus“.  Oleksin valmis seda etendust uuesti vaatama, seda enam, et see ei ole pikk, kaks tundi kokku.

Etendus paneb mõtlema perekonna ja suguvõsa üle. Vaatasin etendust koos oma 84 aastase emaga, kellega meil on olnud mitmeid vaidlusi suguvõsa kokkutulekute teemal. Temale on need väga tähtsad, minule pigem koormav lisakohustus.

Etenduses võib kuulda laulmas  Maryla Rodowiczit, Cecilia Bartolit  ja Vladimir Võssotskit.

Pisut nostalgiat: laulab Maryla Rodowicz „Kolorowe jarmarki“ .

Etendust soovitan.