Stephane Hoffmann "Abielus, siiski üksi"

Stephane Hoffmann

"Abielus, siiski üksi"

Tõlkinud Margot Endjärv

Eesti Raamat 2015

175 lehekülge.

+++

Tutvustusest:

Kui Pierre tahab jääda pensionile ja veeta ülejäänud elupäevad oma naise kõrval nende ilusas majas Morbihani lahe ääres, ei ole tema naine Hélène sellega nõus. Ta ei taha näha mehes, keda ta on terve elu armastanud, vana meest. Algab uus elu. Kõike tuleb otsast alata.

 Autor jälgib ühe abielu keerdkäike ühtaegu erapooletu ja heatahtliku vaatlejana. Kuigi huumoriga vürtsitatud, pitsitab see romaan lugeja südant.

Loomulikult pakub selline raamatu tutvustus huvi, seda enam, et endal ka abielulist staaži parasjagu ning pensionile jäämiseks plaanid tehtud.

Süzee lühidalt.  1949 a. sündinud edukas ettevõtja Pierre (raamat ilmus 2011, niisiis 62 a),  kes on abielus umbes sama vana (?)Hélène ’ga, otsustab tööelust tagasi tõmmata ja pensionile jääda. Abielupaar ei ole elu jooksul eriti lähedane olnud, Pierre töötas Pariisis, Hélène nautis elu villas Prantsuse kõrgklassi elukohas Morbihani lahe ääres. Vaade Morbihani lahele:

Nende kolmest lapsest üks uppus 16 aastaselt purjetamisel. Kaks nüüdseks täiskasvanud last on abielupaar Pierre sõnul ära kaotanud. Pierre ei tunne oma tütart, vaatamata sellele et tütar töötas firmas tema alluvuses. Hélène’le abikaasa töölt kojujäämine ei meeldi, ta proovib meest sokutada mõnesse komiteesse, komisjoni, korraldab õhtusööke, aga mees ei võta vedu. Kõrvaltegelastena astuvad üles vaesustunud krahvi perekond, äriliselt ebaõnnestuv lihunikupere, üks abielust tüdinev naine. Lõpuks selgub, et Hélène, nähtamatu aga alati kohal, on laste ja lastelastega iga nädal kohtunud, samuti on ta jälginud firma käekäiku. Nüüd, kui Pierre tunnistab väsimust ja äri juhtimisest tagasi tõmbub, teatab Hélène, et asub mehe asemel firma etteotsa.

Kui vähe ütleb selline kiretu faktide üleslugemine raamatu kohta.

Romaan on vaimukas, aus, mõtlemapanev, prantslaslikult elegantne, täis espriid, pikitud mõtetega, mida lugedes tekib kihk neid järjepanu välja kirjutada. Nii ma tegingi.

Näiteks järgnev seksikas šampanja kirjeldus lk. 13 „Šampanja, eelmängude  ja võitude sissejuhatus, külmade härmatanud põldude, tooreste korjete, vitsutatud tünnide, sügavate keldrite ja paksude pudelite jook; vein, mis sünnib alles meie klaasides, kuhu see ei jää kauaks, ent sellest piisab täiesti, et meis selgust luua ja mõnikord, meid valgustada.

Helene’il on õigus: šampanja on parem Bordeaux’ klaasides. Šampanjaklaasid on ebaloomulikult jäigad, sageli halvasti kuivatatud: vein igavleb seal, suutmata neis õide puhkeda. Pokaalidest see haihtub, see on inglite osa, tänan väga. Samas Bordeaux’ klaasides hakkab jook tantsima, tõmbub tagasi ja annab end siis täielikult.“

Peab proovima pokaalivahetust.

Romaan räägib Prantsusmaast 21. sajandi esimesel kümnendil ja prantsuse kõrgklassi elust, tegelikust elust võõrandumisest.  

Lk. 33 ütleb Pierre „Prantsusmaal algab ja lõppeb kõik söögilauas. Kes ei oska lõunatada, ei jõua kuhugi.“

Mida nad siis söövad, lk. 14 langustipirukat, seajalga, tuvipoega pardimaksas (mis meenutab suudlust).  

Lk. 15 magustoiduks greibiga maitsestatud ananassilõigud ja apelsinisorbet, kirsikook Montmorenci kirssidega. 

Lk. 44 liharullide retsept: peekonivöö, vasikaliha lõik ja maitseainete segu, hautatatud šalottsibulate peal.

Rummibaaba lk. 61

Šokolaadikook „Seega kuninganna“  lk. 74

Hélène ütlused:

Lk. 19 „Me oleme olnud abielus peaaegu nelikümmend aastat. Siiani ei ole see olnud väga halb. Mitmel põhjusel ja ükskõik millistel, tegelikult, see ei ole sinu asi. Kõige olulisem nende seas, jah: ma armastan sind, sest sa ei olnud kunagi kodus. Ma tahan sind selle eest tänada. Kui mehed oleksid teadlikud eemaloleku jõust, oleksid nad ära palju sagedamini ja palju kauem. Mulle meeldis sind oodata. Mulle meeldis sind taga igatseda.“

Lk.19 „Kujuta ette, Pierre, ma vihkan mehi, kes peavad oma naisi idiootideks ja hakkavad neid meeleheitlikult võrgutama, et armastada neid „nagu esimesel päeval“. See on solvav. See on lapsik. Nagu oleks neljakümneselt või kuuekümneselt võimalik armastada nagu kahekümneselt. Sa oled liiga palju Alexander Jardini lugenud, see on sind juhmistanud. Pierre ma ei taha, et sa mind üllatad. Ma ei taha, et sa mind pimestad. Ma ei taha, et sa mulle kingitusi teed. Ma ei taha, et sa viid mind Veneetsiasse või saadad minu juurde Poulet kvarteti mängima Vinteuil „Sonaati“, mis on muide duo. See kõik on vulgaarne. Ma olen alati osanud enda eest ise hoolitseda ja ma kavatsen samamoodi jätkata.“

Ma armastan Hélène  nende sõnade eest ja mulle ka ei meeldinud Alexandre Jardine.

Raamatus on väga häid mõisteid – gerontokraat  lk. 85

Sotsiaalne snobism lk. 128

Abielu kohta arvavad

noorem naine  lk. 161 „Abielu oli nagu autodroomi autodega sõit-ebamugav, teid kõksitakse, teie kõksite teisi, sõidetakse ringiratast, kuhugi ei jõuta, aga vähemalt ei olda üksinda.“

Vanem naine, endine krahvinna lk.157 „Inimpaar peab edasi liikuma nagu härjarakend. Sama ikke all, sama sammuga. Või nagu ühe rakendi hobused, sama traaviga. Kiirem peab kohandama oma liikumist aeglasemaga, kergem raskemaga, targem rumalamaga, säravam tuhmimaga. See on paarisuhe. Natalie: see on aus viis; küündimatu on see, kes tuhmistab säravamat ega lase särada tuhmimal.

Ma arvan, et abielu on ainus viis armastust pikendada. Armastus on nagu alkohol: kerge, lendlev ja põgus. Abielu, see on vesi: see on sügav, raske ja sama aeglane.  Ning sel on mälu. Nagu veel. Kui õnnestub teha hea segu, alkoholist ja veest, on abielu tõeline pidu ja see kestab terve elu. Kui mitte, kui segu keeratakse kihva, kui on liiga palju alkoholi, siis kõik plahvatab, või kui vett on liiga palju, siis hakkab igav ja uputakse ära. Seega, kõik tuleb panna ühte patta, hea ja halb, kurbus ja rõõm. Kõik see ongi abielu: kõige ühte patta panemine. Kõige ühiseks muutmine.“

Helene lk. 175 „Abielus ollakse alati kas üksi, kolmekesi või mitte kellegagi, aga seal ei olda kunagi kahekesi. Abielus ei ole kohta kahele.“

Pierre arvab:

naistest:

Lk. 12: „Et võita ühe naise südant tuleb arvatavasti osata temaga rääkida, aga et ta teie juurde jääks, tuleb kindlasti osata teda kuulata.“

Lk. 22 „Ma olin, kartes muutuda naeruväärseks- minuvanune naine tüütab mind, noorem naine kurnab -, otsustanud muutuda vooruslikuks nagu lapsepõlves.“

Lastest:

Lk. 88 „Meie lapsed on nagu kingitused, mille avamiseks kulub kakskümmend aastat, enne kui me mõistame, mida nad endast kujutavad; aga kui nad meile ei sobi, siis ei ole võimalik neid ka ümber vahetada. Neid tuleb taluda või neist lahti saada - mida meie olimegi teinud.“

Raamatutest:

Lk. 47 „Mul on alati üks raamat kaasas olnud. Üksainuke, mida olen lugenud tühjadel hetkede. Päeva surnud ajal- kus oodatakse kohtumist, vastust, taksot, et kelner tuleks võtaks tellimuse, et kohv jahtuks  või kuni Helene on valmis- elu lendab käest, no mõistagi, raamatute kaudu oli see surnud aeg mulle elav ja kaotatud hetked võidetud.“

Pierre on lugenud elu jooksul 4960 raamatut. Ma arvan, et vähemalt sama palju olen ise ka lugenud. Mis tähtsust sellel on?

Lk. 48 „Ma olen unustanud enamiku läbi loetud  raamatutest, nagu ka enamiku veinidest, mida olen mekkinud, aga need on minus ja on mind kui mitte just muutnud, siis rafineerinud.

…. Ma ei tunne end praegu enam praegusel ajastul ära ja ma ei ole enam eas, et võidelda. Ma olen muutunud selliseks, kellel on ükskõik. Sellepärast ma tõmbusingi tagasi ajastust, kus isegi Marcel Prousti teosed oleks avaldatud kasutusjuhisega.“

See kasutusjuhis, üpris andekas, on lk. 49 ka olemas.

 Planeeritud vanadus raamatukogus mere ääres ei kujune Pierre’le rahuldust- pakkuvaks..

Lk. 66 „Sel talvel tunnen, et tulevik ei kujune selliseks, nagu olin ette kujutanud. Kõik need raamatud, mida olin mõelnud lugeda, libisevad mul üksteise järel käest. Ei, need ei ole halvad. Mulle tundub isegi, et kui ma avastaksin need täna, vaimustaksid need mind nagu vanasti, aga kuna ma olen need juba läbi lugenud, on need raamatud nii- öelda teada. Võtsin need kõik kätte tundega, et need on juba loetud, nätsutatud nätsu maitsega, tõmbunud kollakaks nagu vanad fotod, mis tekitavad küll heldimust, kuid ei taasta olnud aegu. Selles vallas on mis tahes kuuldud jutt vägevam kui kõige tugevam raamat: Sõja ja rahu“ uus lugemine  ei tekita minus enam kunagisi tundeid, samas kui raadios juhuslikult kuuldud laul toob minuni hetkega mu kahekümnenda eluaasta armastused, ühel suvelõpul Gruissani rannal. Hülgan seega Tolstoi, eelistades Harry Belafontete ja lasen end vähehaaval hellitada laiskuse võludel, andudes päevadele, mis tulevad ja lähevad, nagu tõusud ja mõõnad.“  

Pensionile jäämisest.

Lk. 32 „Helene ja mina olime sageli teinud nalja inimeste üle ,kes rõõmustasid pensionile mineku üle. Nad korraldasid peo, lehitsesid reisikatalooge, kleepisid autole sildi: „Meil ei ole kuhugi kiiret, me olem pensionil“: Tolvanid. Meile tundus, et oleme tunnistajaks nende kiirele põhjaminekule. Muide, keegi ei käinud neil enam külas. Neid ei olnud enam mitte kuskil pärast lahkumist töökohast, kus nad olid töötanud ettevõttes, mis jätkas ilma nendeta.

Hälbinud, maskeerisid nad end jahiga sõitjateks, golfariteks, jalgratturiteks. Nad jalutasid kuurortides lühikestes pükstes, lossibaarides trussikutes.

………………………

Mõned jälle teesklesid lapselikku vaimustust aiapidamise, näputöö, sugupuu uurimise või maalimise vastu, kui nad ei hakanud just- nagu mina- kirjutama. Kõige igavamad andusid heategevusele ja laenasid sõpradelt raha. Kõik põgenesid jõhkra tühjuse eest, milleks nad ei olnud ette valmistatud ja eriti mitte selleks, kui kõrge arvamus neil iseendast oli.“

See paneb mõtlema, kas see on ainult kõrgklassi prantslase üleolev küünilisus või tõsi.

Nüüd kui olen otsustanud töötamise lõpetada, küsib üks või teine, mida hakkan tegema. Ütlevad, ma ei suuda koju jääda, mul hakkab igav.

Ja mida on mul vastata-lapselapsi hoidma, aeda pidama, lugema. Ise ka mõtlen- kas 20 aastat? Miks üldse töölt lahkuda võib ju jääda, kuni mulle märku antakse- nüüd on aeg.

Aga tunnen nagu Pierre lk. 32: „Ühel päeval sain ma oma kõrvakiilu. Korraga ei tahtnud ma enam töötada, meie ambitsioonid näisid mulle mõttetud, inimesed varjudena, eesmärgid läbi mõtlemata. Võita mõni turg näis mulle sama lame kui, ma ei tea, võita Tour de France’i etapp, Eurovisiooni lauluvõistlus, jalgpallikarikas või mõni neist kohutavatest seiklusmängudest, kahekümnendal sajandil leiutatud hüvitis: so what? Muutusin hajameelseks, ärrituvaks, eemalolevaks…..

Teine vanaduse märk oli, et mulle tundus, nagu ei tahaks maailm enam edasi liikuda. Lääs oli oma paksu tagumiku maha toetanud ja tal oli raske seda liigutada. Ajastu oli valmistanud pettumuse, kaotanud oma hoo, oma aktiivsuse, oma tegutsemislusti……“

Lk. 167 „Ma ei armastanud ühtäkki enam oma ajastut, ega ka iseennast selles ajastus. Enne ma ei mõelnud midagi, ma olin selle sees…. Vähehaaval hakkasid inimesed mind üllatama, siis valmistasid pettumuse, hiljem ajasid juba närvi. Ma ei kannatanud enam kedagi. Kuulus varju piir, ma arvan.“

Pierre tahtis teha oma vanadusest meistriteost, lk. 43- „Pealegi, ma leian, et elu on nagu teater, milles tuleb läbi teha kõik vaatused. Ma tahan areneda oma tegevustes, elada täiuslikult igas eas, mitte klammerduda rumalalt noorusesse, mis kaugeneb iga päevaga ja mida ma enam endas ei tunne. Ma ei enneta kutset, ma olen liikumises.“

„Aga mida sa tegema hakkad? Mitte midagi tegemiseks peab olema väga andekas.“

Jah, noor ollakse iseenesest, selleks ei ole mingit strateegiat vaja. Vanaks saada on raske, enamus meist ei ole selleks valmis. Ja minagi, kes olen otsustanud võtta vanadust kui väljakutset, meistriteosest ei julge unistadagi, löön kõhklema, on see üldse võimalik.

Pierre lk. 45 „Ma tahan elada oma vanadust nagu kirglikku seiklust. Mitte lasta sel märkamatult käest libiseda, nagu teeb enamik inimesi. Nautida aega, mis on jäänud ja mis, nagu lapsepõlves, näib paigal püsivat, kuigi see aeg möödub nii kiiresti.“

Aga kuidas?

Väga hea raamat, paneb järele mõtlema. Kas ainult minuvanustele? Mina jäin kinni tegelaste eludesse, nooremad võivad nautida rohkem stiili ja üldpilti.

Autor: