Alexander Mc Call Smith "Isabel Dalhouse juhtum. Pühapäevane filosoofiaklubi"

Alexander Mc Call Smith

„Isabel Dalhouse juhtum.

Pühapäevane filosoofiaklubi.“

Inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang

Kirjastus Tänapäev 2015

272 lehekülge.

Olen lugenud autori raamatuid sarjast „Esimene daamide detektiiviagentuur“. Lemmikud on kaks raamatut, mis on sarjast „44 Scotland Street“ eesti keelde tõlgitud: „Scotland Street 44“ ja „Espressolood“.

Sestap olid mu ootused raamatule Isabel Dalhouse sarjast, kus autoril on ilmunud 10 raamatut, suured.

Kriminaalromaanina see raamat mulle ei meeldinud. Liiga ….. uimane, ise-loomustab vist kõige täpsemini. Sama taseme naisamatööridest on teine šotlanna, Agatha Raisin (M. C. Beaton), parem. Missis Marple’st rääkimata.

Aga mulle meeldis raamatus, nagu autori teiste raamatute juureski, Edinburgh.

Meeldis leebe šoti huumor.

Meeldisid samuti  kõrgema keskklassi  elulaadi kirjeldus, peategelase Isabel Dalhouse arutlused kunsti, muusika ja filosoofia teemadel. Neid viimaseid on õige palju, peategelane on rakenduseetika ajakirja toimetaja ning jutustab raamatu lehekülgedel artiklitest, mida ta toimetab. Sellistel teemadel näiteks:  „Tõerääkimine seksuaalsuhtes. Väljakutse Kantile“ või „Rasvumine on moraali küsimus“.

Pühapäevase filosoofiklubi arutlusi seevastu pelgama ei pea, klubi eksisteerib rohkem mõtetes.

Meeldis Tõeliselt Kohutav Orkester, kus mängivad inimesed, kes mängivad pilli nii halvasti, et neid ühtegi teise orkestrisse mängima ei võeta-“need on inimesed, kes muidu ei saaks mitte kunagi orkestris mängida.“
Meeldis selline ütlus, et suvi algab šotimaal vihmaga ja lõpeb enne kui lõpeb vihm. 

Stiilinäide lk. 102 „Seintel olid trükipildid- ilmselt korteriomaniku maitse läbisegi üürnike maitsetega: vaade Clyde ’i kosele (korteriomanik), Hockney „A Bigger Splash“ ja Vettriano „Amateur Philosophers“ (üürnikud), ning Peploe  „Iona“ (korteri-omanik). Ta naeratas Vettriano peale- Edinburgh’ ametlikud  kunstiring-konnad suhtusid Vettrianosse sügava halvakspanuga, kuid sellele vaatamata oli ta vankumatult populaarne. Miks nii? Sest tema figuratiivsed kompsitsioonid ütlesid midagi inimeste elude kohta (või vähemalt nende inimeste elu kohta, kes õhtu-kleitides ja smokingites rannal tantsivad). Neis sisaldusid lood, samamoodi nagu Edward Hopperi maalides. Just sel põhjusel leidus nii palju Hopperist inspireeritud luuletusi- sellepärast, et kõigel, mida ta maalis, oli küljes nüüd-jutustage-siit- edasi silt.“

Sellised pildid siis:

Hockney "A Bigger Splash"

Vettriano "Amateur Philosophers"

Peploe "Green Sea, Iona"

Minu kauaaegne lemmik Edward Hopper "Hotellituba", küllap sellepärast, mis loo olen pildi juurde endale jutustanud.

Edward Hopper „Automat“