„Brooklyn“
Lavastaja:
John Crowley
Osades.
Saoirse
Ronan- Eilis Lacey
Domhnall
Gleeson - Jim Farrell
Emory
Cohen- Anthony "Tony" Fiorello
Jim
Broadbent- isa Flood
Michael
Zegen, Julie Walters, Fiona Glascott
ja
teised kaunid noored inimesed
Film
kandideerib kolmele 3 Oscarile: Parim film, Parim naispeaosatäitja - Saoirse
Ronan ja Parim mugandatud stsenaarium -
Nick Hornby.
Nick
Hornby kirjutas stsenaariumi iiri kirjaniku Colm Tóibín samanimelise romaani
järgi. Sellisest iiri kirjanikust ei tea ma midagi, Nick Hornbylt on aga eesti
keelde tõlgitud vähemalt 7 raamatut, minu lemmikud „Pikk tee alla“ ja „Julia, alasti“.
Tutvustusest
:
1950 ndate aastate Iirimaa.
Eilisi tulevikuväljavaated rohelisel saarel on suhteliselt piiratud. Võidunud
juustega kohalikud rägbimängijad, pudupoe klientidega kuulujutuveski
jahvatamine, sekka mõni harv tantsuõhtu ja vihmased ilmad. Kui noorel tüdrukul
tekib võimalus reisida Ameerikasse õnne otsima, jätab ta pisaratega võideldes
ema ja õega hüvasti ning astub laevale, mis viib ta Tõotatud maale.
Tõotatud maa asemel ootab teda
ees aga hoopis... Brooklyn. See on hoopis teistsugune maailm, tulvil sootuks
teistsuguseid võimalusi. Õige pea tuleb Eilisi ellu ka armastus. Tundub, et
enam paremaks minna ei saa - kuni hetkeni, mil saatus sekkub ja sunnib tüdrukut
Iirimaale naasma. Ehkki koduskäik on planeeritud lühikeseks, jõuab kodusaarel
Eilisi ellu astuda veel üks inimene, kes teda ükskõikseks ei jäta. Tuleb
valida, kahe mehe ja kahe mandri vahel…
Filmi
reklaamitakse kui armastuslugu: kaks mandrit, kaks meest, üks süda…….. . Ja see
ongi romantiline vanaaegne armastuslugu südamliku huumoriga, paras
pisarakiskuja on ka.
Filmi
algul, siis kui iiri pagulased laeva Ameerika rannikule saabudes immigratsiooni
järjekorras ootavad, meenus üks teine film iiri pagulastest- „Angela tuhk“. Aga „Brooklyn“ ei ole film pagulusest, siin
ei ole kohta vaesusele ja hädadele, käsitletakse pagulaste elu helget poolt.
Eilisi elu Ameerikas on kiriku abil ette ära korraldatud, teda ootavad töö- ja
elukoht, koduigatsust leevendavad kirjad
ja kohanemisraskusi arvukas iiri kogukond.
Päikseline
ja elujaatav film sellest, kuidas inetust pardipojast saab valge luik. Inetu
pardipoeg on ehk liiast öeldud, pisut hall hiireke Eilis Iirimaal siiski on, kuid
siiski väga söekas noor neiu. Filmis võluvad 50-ndate aastate olustik ja pastelsed rõõmsad värvid. Unustasin end kohe
kleidimoodi vaatama. Väga hea muusikaline kujundus. Ühe korra kõlas ka see laul,
mis mulle vanuse kasvades järjest enam meeldima hakkab:
Südamlik,
soe ja ilusa lõpuga film, väga sobiv probleemiderohke päeva lõpetuseks. Mulle
väga meeldis. Mina annaksin küll Saoirse Ronan'le Oscari, väga värske ja siiras osatäitmine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar