Olavi Paavolainen "Minek ja loits"

Olavi Paavolainen

„Minek ja loits.

Raamat suurest rahutusest.“

Soome keelest tõlkinud Piret Saluri

Eesti keele Sihtasutus 2015

238 lehekülge
+++

Eestikeelse tõlke kaanel on originaali kaane-kujundus, mille autor on Soome tunnustatud maalikunstnik ja graafik Aarne Nopsanen (1907-1990). Aarne Nopsanen oli Olavi Paavolaise sõjakaaslane infokompaniist, ühtlasi ka mitme Karjala ainelise raamatu kaasautor.

Piret Saluri pälvis Aino Kallase tõlkepreemia Olavi Paavolaise teose "Minek ja loits", soome keeles, eestikeelse tõlke eest. Piret Saluri tõlkes on eesti keeles ilmunud kõik kolm Olavi Paavolaise teost, peale "Mineku ja loitsu" "Külalisena kolmandas Reich'is" ja "Sünge monoloog".

Minu lugemislauale sattus „Minek ja loits“ tänu sellele, et lugesin 2009. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud reisikirja "Külalisena Kolmandas Reich'is“. See oli mõtlemapanev ja meeldejääv teos, autori nimi jäi meelde. „Sünge monoloog“ on seni kahe silma vahele jäänud, aga küllap loen sellegi läbi.

Autor ütleb üsna raamatu alguses, et see raamat ei ole kaugeltki mitte reisraamat, vaid raamat suurest rahutusest. Ja rahutuse taga on meie aja kõige tähelepandavam ja sümptomaatilisem nähtus: risti ja haakristi võitlus.

Reisile Lõuna-Ameerikasse läks Paavolainen pärast raamatu "Külalisena Kolmandas Reich'is“ avaldamist, mida nii ohtralt kiideti kui ka kritiseeriti. Kritiseeriti  seetõttu, et Paavolaise seisukoht natsi-Saksamaa suhtes ei avaldu raamatus küllalt selgelt.  Autor oli väsinud raamatu tähelepanust ja segaduses. Raamatu motogi viitab selguse otsimisele: „Kõige lühem tee meisse endasse viib ümber maailma“.

Leheküljel  17 on väga sisenduslikud read: „Olen põgenenud palju kordi varemgi - vahel tühjuse eest, enamasti tülpimuse, nüüd üha sagedamini vastuolude eest. Seekord põgenen vaenlase, apokalüptilise ilmutuse eest- mis on nii suur, et selle kuju täidab kogu horisondi ja on nii hävitav, et kogu ümbritsev maailm tundub selle puudutusest kokku varisevat. Olen näinud midagi, mille nägemine on lubatud vaid vähestele. Ma ei karda, ei ole iial kartnud. Kuid ma pean saama hingetõmbeaega, distantsi, võimaluse jälgida nii vaenlast kui ka iseennast. Kaos on mu ümber ja kaos on mu sees. Nõnda ei suuda ma näha sedagi, kas võitlen vaenlase või sõbra vastu.

……………………… Seitse nädalat pidasin Jaakobi heitlust Kolmanda Erichi ilmutusingliga lõpuks siiski selgusele jõudmata, kas ingel oli pärit valgusest või pimedusest. Mis oli tõde? Teadsin vaid seda, et mõistatuse lahendamine oli nii minu enese kui ka meie aja küsimus.“

Soovitangi lugemist alustada väikesest LR 2009 nr. raamatust "Külalisena Kolmandas Reich'is“, nii saab autori vaimulaadist ning maailmanägemusest paremini aru.

Kuigi autor ütleb, et ei ole reisiraamat, on see loetav ka suurepärase reisi-raamatuna. Autor sõidab laevaga üle Atlandi Rio de Janeirosse, sealt edasi Buenos Airesesse, siis rongiga läbi pampa ja üle Andide mäeaheliku Boliivia pealinna La Paz’i. Paavolainen külastab oma reisil soomlaste asundust Nueva Finlandiat Misiones  ja 17. sajandil jesuiitide ordu poolt rajatud utoopilise linnriigi  Misione varemeid. Neid kahte kohta pidin guugeldama, huvitav oli ja tahtsin rohkem teada. San Ignacio Misiones varemed

„Minek ja loits“ on kirglik, poeetiline, sensuaalne ja väga isikupärane reisiraamat. Selline, mis üllatab oma värskusega ka 75 aastat pärast kirjutamist. Autoril on harukordne sõnaseadmisoskus, mida kõik, kes Paavolaisest kirjutavad, on rõhutanud: ta kirjutab nii köitvalt ja kaasahaaravalt, et lugeja tunneb end lausa füüsiliselt autoriga kaasasolevat.

Kui hakkasin sobivat stiilinäidet otsima, oli neid korraga nii palju, poolt raamatut ümber ei kirjuta. Kuna ma ise mäletan paljusid kohti ja sündmusi lõhnade kaudu, valisin sellise „kodumaise“ lõigu: „On puuvilju, mille lõhn on palju kordi erutavam kui maitse. Kirjutajal on selles suhtes eriti kaks nõrkust: värsked kurgid ja mets-maasikad. Kõik, mida Põhjala suvelõpp värskendavat, elavdavat ja „vitamiine „sisaldavat pakkuda võib, on minu teadvuses koos niiskes, mahlases, veerohelist elu õhkuvas poolekslõigatud kurgi lõhnas. Ja kõik, mis on Põhjala suves küpsenud, kibedal ja soojalt erutav, palavusest meeleline, kontsentreerub metsmaasikate aroomis, mis võib peaaegu joovastavalt täita juulikuu seiskunud palavusest rauged toad ja rõdud.“    

Kummitama jäid mitmed suurepärased metafoorid, näiteks „jõgi särab kuupaistel nagu hõbedaga poleeritud hiigelmao nahk“.

Oli hea lugemine, seiklus koos autoriga.