14. veebruar 2016

Paavo Matsin "Gogoli disko"


Paavo Matsin
"Gogoli disko"
Kirjastus Lepp ja Nagel 2015
143 lehekülge







Tegelikult algas kõik eelmisest raamatust.  

Genis kiitis Gogolit, tema huumorit, kirjutab nii lk. 24 Tolstoid peab lugema aeg-ajalt, Dostojevskit siis, kui on äng, Gogolit kogu aeg.“ Ja siis jutustab Genis oma vennast, kellel on köögilaual lahti „Surnud hinged“, mille siis lõunat süües suvaliselt kohalt lahti lööb. Minul on „Surnud hinged“„ läbi loetud, teatriski nähtud. Teatris meeldis, aga panin meeldivuse näitlejate mängu arvele. Lugesin, kuid see oli iseloomu proov. Genist lugedes mõtlesin, et peaks Gogoli uue pilguga üle vaatama kuigi kahtlesin, kas maksab. Ehk on see vene hinge ja keele eripära, mis temas vaimustavat on, ning selle mõistmiseks peabki venelane olema.

Neid mõtteid mõlgutades hakkas raamatukogus silma väljakutsuvalt punase kaanega raamat „Gogoli disko“. Paavo Matsinit lugenud ei ole. Võtsin lugeda. Mitte, et ma Gogoli kohta lootsin midagi teada saada, aga miks Gogol, tahtsin teada küll.

Kui nüüd tahan kirjutada, mida autor selle raamatuga öelda tahtis, olen kimpus. Allegooriline ulmeromaan? Tõenäoliselt jäid autori alltekstid  mulle tabamatuks. Aga isegi siis kui „Gogoli diso“ on kirjutatud ainult kirjutamislustist, lugeja lustib lugedes, autor kirjutades, on see lahe lugemine. Lopsakas keel, tüsedad karakterid, unenäod ja ulmelised juhtumised, lugu haarab kaasa ja lugemine läheb ludinal lõpuni. Usun, et kui suvel Viljandisse satun, tuleb see naljakas raamat meelde küll.
Aga miks just Gogol, seda oleksin ikka tahtnud teada.

Tutvustusest:
Paavo Matsini romaani "Gogoli disko" tegevus toimub tuleviku-Viljandis, kus on tagasi tsaarivõim, sõidab metroo ja kiiskavad kuldsed kirikute sibulakuplid. Värvikate ja kohati kriminaalsete tegelaste igapäevase neoslaaviliku elu lööb segamini suure vene kirjandusklassiku Gogoli ülesärkamine surnuist. Raamat on ilmunud Kultuurkapitali toetusel kirjastuselt Lepp ja Nagel.
 Kirjanik Jan Kaus on teose kohta kirjutanud nii:
„„Gogoli disko“ kujutab lähitulevikku (või paralleelolevikku), kus tsaari valitsetud Venemaa on Eesti iseseisvusele lõpu teinud ning eestlased on jäänud oma kodumaal rõhuvasse vähemusse. Kuid teos ei keskendu mitte rahvuslikule apokalüpsisele, vaid sellele, kuidas surnust ärganud Gogol külastab Viljandi linna ning lööb selle vaimuelu kihama ja mõnel juhtumil ka uppi.“



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar