Tõnu Puu "Kunst, teadus ja majandus".

Tõnu Puu

„Kunst, teadus ja majandus.

Ajalooline uurimisretk.“

Tõlge eesti keelde Aet Varik

Väljaandja Swedbank

244 lehekülge.

Autori ja raamatu  kohta kirjutab raamatu tagakaanel väljaandja juhatuse esimees Robert Kitt :
„Sa hoiad käes esimest professor Tõnu Puu kirjutatud eestikeelset raamatut. Suure tõenäosusega pole Sa professor Puu nime kuulnudki. Ometi on tegu ilmselt ühe tuntuma eesti soost majandusteadlasega, kes juba 1980-ndate lõpus uuris komplekssüsteemide ja kaosetegevuse rakendatavust majanduses. Kui 1936.aastal sündinud Tõnu koos perega 1944. Aastal sõjapagulasena Rootsi jõudis, ei osanud keegi ette näha sellise suurkuju kerkimist.

…….

Nende kaante vahel on autor meie teejuhiks rännakul läbi kunsti, teaduse ja majanduse ajaloo puutepunktide. See raamat võiks olla  ka kultuuriökonoomika õpikuks, sest autor uurib kultuuri tootmise ja tarbimise majanduslikke aspekte. Kultuuri all peab autor silmas kunsti ja teadust ning näitab elegantselt, kuidas viimastele  ei saa läheneda  neoklassikalise turumajanduse nurga alt, mis hindab inimloodu väärtust pelgalt turuhinna alusel. Teiseks silmapaistvaks järelduseks autori ajarännakus on mitmekesisuse ülimuslikkus üheülbalisuse üle – selle kinnituseks on ennekõike kogu raamat oma olemuses, mis on omamoodi  ood interdistsiplinaarsusele ja vastulause absoluutselt efektiivse tööjaotuse taotlemisele“

Põnev ja arendav lugemine, palju huvitavad illustratsioone.  Lugemine ja illustratsioonide uurimine võtab aega, kuid see aeg läheb täie  ette.

Autor kirjutab paeluvalt, mõtlemapanevalt ja mis põhiline- arusaadavalt. Raskusi mõistmisega tekkis mul mõnede puht majandusteaduslike terminite ja käsitluste juures. Läbi puresin, aga eksamile ei läheks.

Sellised huvipakkuvad peatükid raamatust: Kultuur ja tsivilisatsioon;  Avalik hüvis; Metseenlus; Muutuvad hoiakud; Evolutsioon teaduses; Täius kunstis jne.

Palju ja mõtlemapanevalt on kirjutatud kultuuritarbimisest, selle muutumisest ajas, kultuuritarbimise piirangute kaotamisest ning kultuuritarbimise standardiseerumisest.

Näiteks kirjutab autor, et teadaolevalt on pärast 1598 aastat (siis tehti Firenzes esimest korda ooperiga katset), komponeeritud ca 42 000 ooperit. Enim mängitud ooperite nimekirjas on 75 ooperit, samas kui Euroopa- Ameerika repertuaar koosneb 350 ooperist.

Lk. 114 „Käsikäes ühtlustumisega kasvab ka tarbijate osavõtmatus, millest meil juba juttu oli. Ühtede ja samade muusikapalade üha korduva kuulamise mõjul, nagu on osutanud Nikolaus Harnoncourt, silutakse kõik järsud üleminekud juba etteaimatavalt ära ning muusikalt võetakse osa tema tunde- ja väljendusjõust. Ainsana jääb alles puhta ilu mõõde, mis see siis ka poleks. Kunstidest saavad rahustid- „kui elu nead ,siis gramm teeb head“*-, mis pakuvad pigem teatavat tegelikkusest põgenemise viisi kui võimalust olemasolu tõelisust peegeldada.“

(*Huxley „Hea uus ilm“ )

Nikolaus Harnoncourt on tunnustatud Austria dirigent,  muusikateadlane ja varase muusika propageerija ja taaselustaja.  Loetud raamatus tsiteeriti teda üsna tihti ja oma üllatuseks avastasin, et ka eesti keeles on ilmunud artiklite kogumik „Kõnelev muusika“, mida kindlasti tahaks lugeda.  Jah, tahaks lugeda, sest lõpetanud raamatu, tõdesin, et kultuuritarbimises olen üsna algtasemel.

Selle asemel , et mitmendat –setmendat korda „Carmenit“  kuulata, võiksin arendada end muusikaretoorikas ja õppida kuulama varajast muusikat ja ooperimuusikast   keerulisemat muusikat.

Reisides käin meelsasti kunstimuuseumis, vaimustun ühest või teisest teosest, aga paljukest ma neist aru saan. Ma ei tunne maalikunstis kasutatavaid sümboleid ega piiblilegende.

Pean end lugemissõltlaseks ja olengi, ent kas ei ole igal vabal hetkel raamatusse „pugemine“ endale asenduselu otsimine.

Autor kirjutab kultuurisõltuvusest  kui ühiskondlikult soovitatavast  vajadusest neile, kel on palju jõudeaega. Jõudeaega mul siiski veel ei ole, kui kodus pensionipõlve hakkan pidama, siis peaks rohkem olema.

Tänapäeva l on ainukordne võimalus, mida kunagi varem ei ole olnud- tarbida tänu meedia arengule kultuuri eri ajastutest.

Mitmed tuttavad mõtted kerkisid esile.  Näiteks see, et parimad kunstiteosed sünnivad võrgustikes, mitme distsipliini omavahelises kokkupuutes, tuli tuttav ette raamatust „Kust tulevad head ideed“.  Steven Johnson "Kust tulevad head ideed"

Väga huvitav raamat.