Elisabeth Bard "Piknik Provence'is"

Elisabeth Bard

"Piknik Provence’is"

Memuaarid retseptidega.

Inglise keelest tõlkinud Lii Tõnismann

Kirjastus Varrak 2016

374 lehekülge.

Soovitan seda raamatut kindlasti oma tütardele. Mitte ainult moto pärast esimesel lehel: „Emale. Nüüd alles saan aru.“

Kuid selle pärast ka.

Lühidalt sisust:  see lugu ülikoolis humanitaareriala õppinud ameeriklannast, kes kohtub Pariisis prantslasega. Kohtumine viib armastuseni prantslase ja Prantsuse köögi vastu, mis päädib abieluga. Sellest kõigest jutustab Elisabeth Bardi esimene raamat „Lõunasöök Pariisis“  Varrak 2012.

Käesolevas raamatus on paar ostnud väärika ajalooga maja Provence´is. Sünnib poeg.  Elisabeth  on kodune ja teeb edusamme kokakunstis, kokates nagu prantslanna, kuid muutes ka Ameerika toite prantsuspärasteks. Abikaasa jätab oma senise töö, loobub soodsatest pakkumistest ning keskendub jäätisetootmisele. Raamatu lõpus on paar avanud oma jäätisepoe.

Raamatus on palju huvitavaid retsepte. Köite lõpus on mitmeleheküljeline retsepti-loend, mis on lisaks ka aineloend. Näiteks „safran“ taga on nimetatud kõik retseptid, kus kasutatud safranit. Aga kui kasutad otsisõna „salat“, leiad kõik salatiretseptid reas. 

Siin on hõrgutavaid retsepte, näiteks clafoutis, mida söödi Draamateatri etenduses „Hävituse ingel“. Yasmina Reza "Hävituse ingel" Draamateatris.

Või näiteks peedi-, porgandi- kapsasalat. Kes seda ei teaks, aga ma segan homme need kolm koostisosa kokku nii nagu raamatus. Julgemad võivad proovida virsiku-mustikasalatit  roosisiirupiga.

Armastan kokaraamatuid, olen neid koju muretsenud paar riiulivahet. Vahest mõtlen, et kui koju (pensionile) jään, võtan mõne kokaraamatu ja teen kõik toidud järjest nagu  „Julia ja Julia“. Pean siiski tunnistama, et kui on tõeliselt kiire retseptiosiste leidmisega, otsin internetist. Aga kokaraamatuid on niisama ilus vaadata ja mõned ka põnevad lugeda.

Kuid Elisabeth Bardi  raamatut ei tee mõnusaks ainult retseptid. Ühtlasi on see raamat elust enesest ja siin on palju teemasid.

Lastekasvatusest: lk. 217 „Teooria ütleb, et kui lapses tekitada mõnutunne, järgneb ka õppimine. Tunnen, et Ameerika lapsi-kaasa arvatud mind- kasvatati täpselt vastupidises vaimus: kui midagi selgeks õpid võid saavutusest mõnu tunda. Mõnu ei teki Ameerika lapse- ja mind närib kahtlus, et ka lapsevanema – teadvuses mitte lihtsalt tegemisest, vaid kõikidest teistest sooritajatest paremini tegemisest. Tahan, et minu laps oleks edukas ja õnnelik; maailmas ei leidu vist lapsevanemat, kes oma lapsele sama ei sooviks. Põhjus ja tagajärg on kultuuriti erinevad. Kas edu teeb õnnelikuks või on õnnelik olemine ise edu?“

Sellest, kuidas sobitada kooselu teise rahvuse esindajaga. Tean omast käest, et alati ei ole see lihtne. Ka autor sõdib vahest oma sisemine ameeriklannaga.

See on raamat emaarmastusest, kuidas oma last armastama hakates, hakkad paremini aru saama ka oma emast

Autoril on vahe ja teravmeelne sulg. Ta kirjutab väga ausalt, sellest kuidas oma lapsega lähedaseks sai, kuidas talus abikaasa eelmisi sõbrannasid ja oma ema külaskäike.

Lisaks vaimustavad kirjeldused Provence loodusest, toidutraditsioonidest, naabritest. Näiteks olen lugenud piisavalt trühvliotsingutest, kuid sellest, kuidas korjatakse safranit, esmakordselt.

Võluv raamat!