Alice Munro "Kallis elu"

Alice Munro

„Kallis elu“

Inglise keelest tõlkinud Ilme Rääk

Kirjastus Koolibri 2016

Sari Ajavaim

294 lehekülge

8 aastase Nobeli preemia laureaadi  2012. aastal ilmunud jutukogu sisaldab kümme novelli ja 4 autobiograafilist jutustust.

Lood seob üheks kogumiku pealkiri „Kallis elu“. Lugude  keskpunktis on tavaliste naiste ja meeste elu  olulised hetked, uue lehe pööramise päev või  lihtsalt kallis mälestus.  

„Amundsen“ on armastuslugu noorest õpetajannast, kes tuleb õpetajaks tuberkuloosihaiglasse, kus saab alguse temaarmulugu  vanema arstiga.

„Corrie“ on rikka lonkava tüdruku armulugu abielumehega, mida see armulugu mõlemale annab ja mida kelleltki ära võtab. Kas andmine ja saamine peaksid tasakaalus olema või ongi nii: „ Ja nii nad selle jätavadki. Muu jaoks on liiga hilja. Ja kõik oleks võinud minna halvemini, palju halvemini.“

„Rong“ on mõtlemapanev lugu sõdurist, kes sõjast naastes hüppab rongilt maha tundmatus jaamas ja jääbki sinna pidama.

„Kivimurd“ on lapsepõlvemeenutus naiselt, kes kaotas õnnetuse läbi oma õe ja tunneb seetõttu süüd.

Eakas kirjanik ei saa üle ega ümber vanadusest.

Novellis „Vaade järvele“ mõistab eakas naine, et tal on probleeme unustamisega ja sõidab naaberasulasse eakatega tegelevat arsti otsima. Ta ei leia arstikabinetti, kuni  üks heatahtlik mees juhatab hooldekodusse, kus arst vastu võtab. Hooldekodu on inimtühi, naine arsti ei leia ja kui ta soovib hoonest väljuda, ei saa uksi avada. Üllatava lõpuga lugu.

„Dolly“ on kaheksakümne kolme ja seitsmekümne aastase abielupaari armastuse lugu.

4 autobiograafilist jutustust raamatu lõpus ei ole nii viimistletud kui novellid, aga on väga liigutavad ja sügavad lapsepõlvelood". Meenus kohe teise kanadalanna, enam-vähem samaealise,  Margaret Atwoodi „Kassisilm“, üks vanadest lemmikutest.  

Näiteks jutustuses „Öö" ei saa 14-aastane tüdruk öösiti magada, teda piinavad mõtted, et ta kägistab alumisel narivoodil magava 9-aastase õe. Sestap  uitabki tüdruk öösel aias, kus kohtub kord varahommikul  isaga. Isa lohutab teda, inimestel tulevadki vahest sellised mõtted pähe. Sestpeale sai tüdruk jälle magada.

Stiilinäide on jutustusest „Amundsen“.

Lk. 59 „Aastaid kujutlesin, et kohtun temaga juhuslikult. Elasin Torontos, ja elan seal nüüdki. Mulle näis, et mingil ajal satub igaüks Torontosse, vähemalt natukeseks ajaks. See muidugi ei tähenda, et sa selle inimesega kohtud, isegi kui väga tahad.

            Viimaks see juhtus. Ületasime tiheda liiklusega tänavat, kus ei saanud õieti seisatadagi. Ta tuli mulle vastu. Vaatasime teineteisele otsa, imestades , mida aeg oli meie nägudega teinud.

            Ta hüüdis: “Kuidas läheb?“ ja mina vastasin „Hästi.“ Siis lisasin: „Väga hästi“.

Tol hetkel oli see vaid üldjoontes tõsi. Mul oli oma mehega pikale veninud tüli selle pärast, kas maksta kinni ühe tema lapse võlg või mitte. Olin tol pärastlõunal kunstinäitusel käinud, et oma meelerahu taastada.

            Ta hüüdis veel korra mulle järele: “Siis on ju hästi.“

Ikka veel näis, et võiksime läbi rahvahulga teineteiseni jõuda, et juba järgmisel hetkel oleme koos. Aga niisama kindel oli, et jätkame oma teed. Ja seda me tegimegi. Ei mingit katkeva häälega hüüatust, õlale pandud kätt, kui teisele poole teed jõudsin. Ainult see välgatus, mida ma olin märganud, kui üks tema silm rohkem avanes. See oli vasak silm, mäletasin seda, alati vasak. Ja see paistis alati nii kummaline, nii valvas ja imestav, nagu oleks talle heiastunud mingi uskumatu asi, miski, mis teda peaaegu naerma ajas.

            Mul oli umbes samasugune tunne nagu siis, kui ma Amundsenist lahkusin, kui rong mind sealt alles veel sõgeda ja leppimatuna minema kandis.

            Armastust ei muuda miski“.

Soovitan lugeda, iga lugu on omaette meistriteos, pärl.

Tähtis on see, mida autor ütleb, kuid ka see, mis autor ütlemata jätab.  Ja küllap see viimane on siin isegi tähtsam.  15-20 leheküljele on kokku pakitud kogu elu. Nauditav lugemine.