Pealkiri
on pärit raamatu-ema suust, kes tavatses
nii öelda, kui tema „lapsed“ möllasid.
Karen
Joe Fowler selgitab raamatu lõpus teose
kirjutamise lugu. Ka autori isa oli
psühholoogiaprofessor, kes tegi katseid loomadega. 63 aastaselt näitas Karen
Joe Fowler oma teadlasest tütrele
ülikoolilinnakus maja, kus autori isa kunagi
töötas. Ja rääkis kuulsast
eksperimendist, mille käigus Indiana ülikooli psühholoog Winthrop Kellogg ja tema naine püüdsid
kasvatada koos oma pojaga kodus üles šimpansi.
Tütar huvitus teemast niivõrd kui küsis : Huvitav, kuidas oleks olla laps sellises eksperimendis.“
Nii
saigi autor raamatu idee kingiks oma tütrelt. Ta luges läbi hulga raamatuid,
paljud pered, kes šimpansi üles kasvatasid,
kirjutasid sellest ka raamatu. Psühholoogi peres oli autor ise üles kasvanud ja
seda ei pidanud ta välja mõtlema.
Huvitav
raamat. Olin varem kuulnud küll Jane Goodallist, kuid eksperimentidest pere
keskel šimpansi kasvatada, ei teadnud midagi. Ja see ei ole mingi lemmik-looma
pidamine. Raamatu peategelane pidas
Ferni kolm esimest aastat oma lihaseks õeks.
Lk.
117 „Inimeste keskel elades pidas Fern
ennastki inimeseks. Selles ei olnud midagi eriskummalist. Kui kodudes kasvanud
šimpansidel palutakse tõsta inimestest ja šimpansidest tehtud fotod kahte
eraldi hunnikusse, teeb enamik neist vaid ühe vea- tõstab enda pildi
hunnikusse, kus on inimeste fotod. Fern tegi täpselt samamoodi.
Seda segadust, mis tekkis minu peas, ei osanud ilmselt
keegi ette aimata. Praegu me arvame ennast seda teadvat, aga isa seda toona
veel ei teadnud, kui olulist rolli mängivad lapse kesknärvisüsteemi arengus
teda ümbritsevatelt elusolenditelt saadud peegeldused. Ferniga koos veedetud
ajal peegeldasime meie üksteist vastastikku.
Aastaid hiljem leidsin
internetist artikli, mille isa oli minu kohta kirjutanud. Hilisemad, märksa
suurema valimiga uuringud on kinnitanud, et minu isa oli üks esimesi väites, et
levinud metafooridest hoolimata matkivad inimesed palju rohkem kui teised
suured primaadid.“
Võib
ette kujutada, kuidas lasteaias ja koolis hakkavad kaaslased kutsuma
tüdrukukest, kes kuni 3. eluaastani kasvab koos ahviga, keda ta peab oma
kaksikõeks.
Alguses mõjub raamat kui põnevusromaan, lõpu poole kohati
nagu aimeraamat, aga kokkuvõtteks hästi tõlgitud hea raamat, mis avab inimelu omapäraseid
tahke.
Karen
Joy Fowler
„Me
oleme kõik täiesti endast väljas“
Tõlkinud
Helen Rohtmets –Aasa
Kirjastus
Varrak 2016
Sari
„Moodne aeg“
366
lehekülge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar