9. juuni 2016

Neli etendust neljal järjestikulisel õhtul. Esimene õhtu.

01.juunil vaatasin Estonia kontserdisaalis esietendust.

Shakespeare/Mendelssohn/Semper/Ojasoo/Elts ,Georg Meri ja Anu Lambi tõlked
Stsenaarium, lavastus ja kujundus: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.
Dirigent-muusikajuht Olari Elts
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Tütarlastekoor Ellerhein
Solistid Arete Teemets ja Kadri-Liis Kukk

Mängivad:
Helena- Helena Pruuli












Hermia- Rea Lest,
Demetrius-Jarmo Reha
Lysander- Simeoni Sundja või Ragnar Uustal












Nick Bottom- Jörgen Liik













Teksti luges Marika Vaarik.

Nägin enne etenduse algust oma venda, kes imestas: sina siin, sa pole ju NO teatri fänn. Tõesti pole, siin blogis pole mul kirjas ühtegi NO teatri etendust, kuid olen neid siiski näinud. „Kes kardab Wirginia Woolfi" oli viimane.
Aga „Pööriöö uni“ mulle meeldis võin vist päevade möödudes ka öelda, et olin vaimustuses.
Esiteks ei jäta Mendelsson Bartholdi „Suveöö unenägu“ muusika kedagi külmaks, see on nii nõiduslik ja kaunis. Sinna juurde kõlasid Ellerheina tütarlastekoori õrnad väljatimmitud hääled. Nõidusliku õhkkonna loomisega ei olnud kokku hoitud. Kui saali sisenedes mõtlesin, mis mu nägemisega lahti on, siis vaheajal sain aru, et saali pumbati midagi udu taolist.
(Ma olen näinud Henry Purcelli ooperit „Haldjakuninganna”,  William Shakespeare’i komöödia „Suveöö unenägu” ainetel Vanemuise teatris. )

Panen siia lühidalt kirja, mis "Pööriöö unes" meeldis:
Uudne lähenemine.
Midagi nii ennekuulmatut ei ole ma näinud. Kontserdisaal oli kaheks jagatud, n.ö. lava asub kontserdisaali keskel. Pooled vaatajad  istusid seljaga orkestri poole , kaasa arvatud mina- selg vastu lava. Jällegi uudne kogemus. Saali keskel mängu-platsi kohal hõljus suur diskokera, mis lõpuks osutus ekraaniks, millele kogu tegevus (ka orkester ja koor)  kuvati videotehnikaga. 
Kui esiti muretsesin, et ei näe tegevust mänguplatsil, siis selleks ei olnud põhjust. Kogu tegevus kuvati ekraanile ja enamus aega aelesid noored näitlejad põrandaga paralleelselt. Kui tegevus, näiteks siputamine põrandal videotehnikaga  kerale kuvati,  paistis see seal jooksmisena. Videotehnika kasutamise tulemusena olid suure plaanis enamus aega näitlejate näod. Rohkem kui kunagi varem said vaatajad osa näitlejate näoilmetest. Ja oli mida vaadata. Minu lemmik oli Helena Pruuli Helena osas. Meeldisid kõik näitlejad: noored ilusad inimesed suurepärase miimika ja füüsilise vormiga. 
Kindlasti on sellises etenduses raske mängida, sest enamus aega mängiti n.ö. üksinda videokaamerasse, silmast silma suhtlemist teise näitlejaga oli vähe.









Veel meeldis mulle selline kerge irooniline lähenemine algtekstile. Veiko Märkka nimetas seda kelmikaks, mis on veelgi õigem. Tasub lugeda, mida ta kirjutas 03. juuni Päevalehes „NO99 "Pööriöö uni". Vaim, ja mitte lihtsast liigist.“

Ja nii oligi. Ja väga vahva oli.
Küsisin oma lapselapselt, kes laulab Ellerheinas, mitu korda tema etenduse proove näinud on. Neiu vastas, et üle 10 korra, aga ikka on huvitav, sest nad seda  teevad kogu aeg isemoodi.

Tasub vaadata.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar