Marek Hlasko "Kaunid kahekümneaastased"

Kõik raamatu 479 lehekülge väärivad lugemist. See on „paha poisi“ raamat 1950-1960 aastate Poolast. Minu lapsepõlvemälestused ENSV-st jäävad hilisemasse aega, kuid palju tuttavat ja absurdset nõukogude olevikust tuli meelde, mis oli ühtaegu ängistavalt äratuntav kui ajas ka naerma.

Jutustused raamatu alguses on ausad  ja siirad, enim  meeldis „Esimene samm pilvedel“.

Autor oskab hästi alustada ja mulle meeldivad tema lakoonilised, täpsed ja tabavad kirjeldused.

Näide lk. 12 „Laupäeviti näeb kesklinn välja samamoodi nagu igal teisel nädalapäeval. Üksnes purjus inimesi on rohkem; kõrtsides ja baarides, bussides ja kangialustes- igal pool hõljuvad seeditud ja seedimata alkoholiaurud. Laupäeval kaotab linn oma tööka näo- laupäeval on linnal joodiku lõust. Kuid kesklinnas ei ole laupäeviti enam inimesi, kellele meeldib vaadelda elu: seista uksel, istuda tundide viisi pargipingil, ja kõike üksnes selleks, et kahekümne aasta pärast meenutada mingit rohkem või vähem veidramat elujuhtumit, mida nad sellel või teisel päeval nägid. ……..

Vaatlejaid võis nüüd kohata üksnes äärelinnas. Äärelinna elu on palju mahlakam, on seda alati olnud; äärelinnas tassivad inimesed igal laupäeval, kui ilm lubab, toolid maja ette, keeravad need leeniga tänava poole ja uurivad elu, ise kaksiratsi toolidel. Eluvaatlejate visadus piirneb vahel lausa hullumeelsusega; tihti istuvad nad nõnda terve elu ega näe midagi peale teisel pool tänavat istuva vaatleja näo. Pärast surevad nad maailma peale sügavalt solvununa, veendunud selle halluses ja igavuses, kuid õige harva tuleb neile pähe mõte, et võiks ju tõusta ja minna kõrvaltänavale. Eluvaatlejad muutuvad vanaduses rahutuks. Nad muudkui sebivad siia- sinna ja vaatavad kella; see on üks vanainimeste naljakaid harjumusi- tahavad aega säästa. Teatud vanuses kasvavad neil elujanu ja muljeteisu tugevamaks kui kahekümneaastastel. Nad räägivad palju ja mõtlevad palju: nende tunded on samaaegselt metsikud ja nürid. Pärast kustuvad nad kiiresti ja rahulikult. Surres kinnitavad nad kõigile, et elasid täisverelist elu. Impotendid kelgivad naistevallutamisega, argpüksid –julgustükkidega, kretiinid-elutarkusega.“

Nii kirjutas napilt üle 20. autor.

Jõuline, irooniline, kohati sarkastiline tekst; rusuv ja rõhuv olustik, hästi palju joomist, mis pärit suuresti autori enda kogemustest, nagu raamatu mälestuste osas „Kaunid kahekümneaastased" lugeda võib.

Peale jutustuste ja mälestuste raamatu on köites kaks lühiromaani: „Nädala kaheksas päev“ ja „Surnuaiad“, millest viimane avaldas mulle suuremat muljet just selle ängistava nõukogude olustiku tõttu. Isegi linna kirjeldus sekundeeris jutustuse meeleolule: lk. 295 „Ikka polnud väljas veel kevade lõhnagi, juba nädalapäevad oli sadanud lumelobjakat, linn oli üdini rõske, vastikult, lausa talumatult porine. Aneemiliste linnapuude oksad olid jäigalt raagus; halli taeva taga tuias sihitult rasvane päikesesilm- tarbetu ja vihaleajavana“.

Jõulises, maskuliinses (kui sellega seostada joomist ja vangisistumist) ja halastamatus mälestusteraamatus „Kaunid kahekümnesed" kohtab palju viiteid Poola kirjanikele, paljud  neist tuttavad Czeclaw Miloszi raamatust „Vangistatud mõistus“. Või ka endal loetud, näiteks 1966.aastal ilmunud  Jerzy Andrzejewski’ omaaegne kultusraamat „Tuhk ja teemant“.

Tutvustusest:

Marek Hlasko

„Kaunid kahekümneaastased“

Jutud, lühiromaanid, mälestused

Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu

Hendrik Lindepuu kirjastus  Tartu 2016

479 lehekülge.