Neli etendust neljal järjestikulisel õhtul. Neljas õhtu

Berliinis Bismarcki tänaval on veel üks ooperimaja: Deutsche Oper Berlin. 

Selles majas vaatasin Berliini reisi kolmandal õhtul Verdi ooperit „Trubaduur“.

Teatripublikust ei ole ma veel kirjutanud. Berliinis vähemalt oli enamus ooperikülastajaid kuldses keskeas või üle selle. „Juliettet“ vaatas rohkem ka nooremat rahvast.Kõigi kolme õhtu kokkuvõttes oli selles majas siin kõige väljapeetum ja pidulikumalt riietatud publik. 

Aga riietuse pärast Berliinis muretsema ei pea. Turistid oma casualis ei tekita probleemi ja esimesel õhtul Schilleri teatris oli ka lühikestes pükstes ooperisõpru, linnas oli üle 25 kraadi sooja. Mina ise eelistan siiski paremad riided ja kontsakingad käsipagasis kaasa võtta, seda enam, et reisi põhieesmärk ongi ooperikülastus ja ooperis käimine on minu jaoks pidupäev. Koos klaasikese hea veiniga muidugi ja Saksamaal on väga head omamaist rieslingut. Ikka ja jälle hämmastab mind sakslaste armastus brezelite vastu, ooperi puhvetist neid ostetakse ja krõbistatakse veini kõrvale. Ooperimajas olid üles pandud korjandus-karbid pagulaste heaks ja neist ei mindud mööda.

Verdi „Trubaduur“ minu jaoks kolmas kord. Esimest korda 2008.a. Budapesti Riiklikus Ooperiteatris, teist korda New York Metropolitani ülekanne kinos ja nüüd Berliinis.

Kõik väga erinevad lavastused ja erinevad hääled. Kui on neli väga head lauljat (sopran, metsosopran, tenor ja bariton) võib „Trubaduuri“ kavasse panna!

Budapestis jäi Leonora täielikult tähelepanuta, seevastu oli seal unustamatu Azucena. Kahjuks ei ole ma üles märkinud tema nime ja nüüd ei leia enam. „Trubaduuri“ mängitakse Budapestis ka praegu, kuid see on hoopis teine lavastus ning Azucena osas tunduvalt nooremad naised kui 2008.a.

MET-s laulis Leonorat  Sondra Radvanovsky, kellega avastasin enda jaoks Leonora imekaunid aariad. MET-ist on ka krahv Luna aaria parim esitus- Dmitri Hvorostovskilt, seda pole keegi suutnud ületada ja ületamatu  Azucena Dolora Zajicku esituses.

Berliinis laulis Leonorat Angela Meade, keda olen näinud MET  Opera  Verdi „Ernani“ ülekandes. Berliinis kõlas ta kaunis hääl võimsalt ja teenis publikult marulise aplausi. 

Mulle meeldis väga  Dana Beth Milleri Azucena, kuigi lauljanna oli selle osa jaoks liiga noor. Lavalt paistis ta Leonora õena.

Tundub, et Budapest ja Berliin on mulle lähemal kui Tartu, ka Vanemuise tearis on „Trubaduuri“ lavastatud, sinna ma ei ole  jõudnud.

Vana hea Verdi,  ooperisõbral ei saa temast kunagi küllalt. „Trubaduuris“ on armastust ja kirge ja võimuvõitlust ja mustlasromantikat ja nõidade põletamist ja vendettat. On palju liine, millele keskenduda ja erinevad lavastajad seavad lavale väga erinevad etendused.

Berliinis nähtu on Hans Neufelsi 1996 pärit lavastus. Ja kui seda ühe sõnaga iseloomustada, siis on see …..provokatiivne. Lavakujundus, kostüümid ja kõik ülejäänu, välja arvatud muidugi Verdi muusika.  

Angela Meade kummalised kostüümid, mis ei näita kaunist lauljannat just kõige paremast küljest tema kehakuju arvestades.

Manrico ja krahv Luna ühesugustes härjavõitleja kostüümides.

Sõdurid kes näevad välja kui härja-põlvlased baaris.

Mõnes kohas tundub, et lavastaja ületab hea maitse piiri: kloostri stseenides hakkab Jeesus kohe kardinaliga tantsu keerutama.

Azucena mitte ainult ei viska poisikest tulle, vaid lausa topib teda tükk aega, nii et peab pea kõrvale keerata nagu krimka vaatamisel.

Selline huvitav ja irooniline, kiiksuga  „Trubaduur“ Berliinis.

Giuseppe Verdi

„Il trovatore

Libretto  Salvadore Cammarano  ja Leone Emanuele Bardare
Esmaettekanne 19. 01.  1853 RoomasDirigent Roberto Rizzi Brignoli

Lavastuse autor on Hans Neuenfels, kes lavastas ooperi Deutsche Oper Berlin 24.03.1996.a.

Lava- ja kostüümikunstnik -Reinhard von der Thannen

KoormeisterWilliam Spaulding

 Osades:

Angela Meade- krahvinna Leonora 

Rebecca Jo Loebnez- Ines 

Dalibor Jenis-krahv Luna- 

Marko Mimica-Ferrando

Dana Beth Miller-Azucena 

Carlo Ventre-Manrico 

Burkhard- UlrichRuiz

Krahv Luna aaria Dmitri Hvorostovskilt: