Philip Roth "Ameerika pastoraal"

Pärast Philip Rothi „Portnoy tõbi“ ja veel sama autori kahe eesti keelde tõlgitud raamatu lugemist ootasin pikisilmi tema peateose tõlget. Nüüd on siis ka  „Ameerika pastoraal“ loetud ja mulle meeldis väga.

Mõtlemist sellest raamatust ei ole ma veel lõpetanud, kuigi loen  juba ülejärgmist raamatut.

Ma ei tea just palju raamatuid, kus olen suure huviga läbi lugenud ka n.ö. igavad lõigud näiteks naha parkimisest, kindaõmblemisest, loomakasvatusest jne.  „Ameerika pastoraalis“ lugesin ja suure huviga, sest neil kirjeldustel oli oluline koht selle Ameerika kirjeldamisel, mida autor tahtis lugejale näidata, eks selles avaldubki  väga hea kirjaniku ja ülejäänud kirjanike vahe. 

Tänases Päevalehes kirjutab romaanist kriitik Erik Aru „Kuidas Ameerika laps terrosistiks kasvas ja mis tema perekonnast sai“. http://epl.delfi.ee/news/kultuur/kuidas-ameerika-laps-terroristiks-kasvas-ja-mis-tema-perekonnast-sai?id=74900043

Olen 100% kriitikuga nõus tegemata toimetaja töö pärast. Õnneks see lugemise mõnu  ära ei võta.

Raamat on vastuoludest ja vastuste otsimisest. Peategelane Seymor Lelov, hüüdnimega Rootslane, on sümpaatne ja kaastunnet äratav. Kõige rängem vastuolu on põlvkondade vastuolu, millel on valusad ja pöördumatud tagajärjed. Ei saa öelda, et peategelane leiab vastused, kuid neid otsides läheb ta sügavuti.

Oluline teema oli minu jaoks ka see, mida tähendab iseendaks jääda või hoopis iseendaks saada.

Järgnevaid tsitaate tahan tõenäoliselt  üle lugeda.

Raamatu peategelane Seymor Lelov, Rootslane mõtiskleb nii

Lk. 348.“Rootslast ei üllatanud see, et inimesed on mitmetahulised, ehkki järjekordne taipamine, et keegi on sind alt vedanud, mõjus alati šokina. Teda rabas aga see, mis tegi neist just nemad, ning iseendast tühjaks voolanuna muutusid nad sedasorti inimesteks, keda nad oleksid varem haletsenud. Näis, nagu oleksid nende elud olnud küllalt rikkad ja täielikud, ent samal ajal oli neil salamisi iseendast kõrini ning nad ei jõudnud ära oodata aega, mil saavad tervest mõistusest ja tervisest ja igasugusest mõõdutundest vabaneda, et jõuda teise minani, tõelise  minani, kes oli üleni luuludes elav hädapätakas. Elujoonel püsimine oleks olnud justkui õnnetus, mis mõnda õnnetut noort inimest vahel tabab, kuid on muidu miski, mille poole inimolendid ei tunne vähimatki tõmmet. Kui veider. Ja kui veider oli see, et ehkki ta ise oli ennast alati pidanud õnnistatud inimeseks , kes kuulub lugematute lahinguist eemalejäänute hulka, või hoopis just tema olla tegelikust elust võõrdunud eristuja, sest ta juured olid nii sügaval.“

Rootslase vend ütleb talle nii Lk. 290: „Kes sa oled? Kas tead? Sa oled mees, kes püüab alati kõike siluda. Sa oled mees, kes püüab tasakaalukas olla. Sa oled mees, kes ei räägi kunagi tõtt, kui kardad , et see riivab kellegi tundeid. Sa oled mees, kes läheb alati kompromissile. Sa oled mees, kes on alati enesega rahul. Sa oled mees, kes püüab alati asjade helgemat külge näha. Ainus, kellel on kombed. Ainus, kes kannatlikult kõike talub. Ainus, kes jääb lõpuni sündsaks. Poiss, kes ei riku iialgi reegleid. Mida ühiskond sulle ette kirjutab, seda sa ka teed. Sündsalt. Sündsus on see, millele sa näkku sülitad. Või noh, su tütar sülitas sinu eest, kas pole nii?“

Oma tütrest mõtiskleb Rootslane nii lk.227: „Merry jaoks tähendaks ameeriklaseks olemine Ameerika jälestamist, kuid Rootslane ei suutnud Ameerika armastamisele selga pöörata täpselt samamoodi, nagu ta ei suutnud selga pöörata oma ema ja isa armastamisele või enda siivsusele. Kuidas küll sai Merry seda riiki „vihata“, ilma et tal oleks olnud sellest riigist mingit arusaama? Kuidas sai tema laps olla nii pime ja teotada „roiskuvat süsteemi“, mis oli andnud  Merry enda perekonnale kõik võimalused elus läbi lüüa? Kuidas sai Merry sõimata oma „kapitalistidest „ vanemaid, otsekui oleks nende rikkus pärit mujalt kui kolme põlvkonna taha ulatuvast piiramatust tööstusharust? Kolme põlvkonna mehed, kelle hulka kuulus isegi Rootslane, rabasid parkalitöökoja lägas ja haisus.

…………………… Rootslane armastas seda Ameerikat, mida tema tütar vihkas ning süüdistas elu kõigis ebatäiuslikes käikudes, soovides toimuvat vägivallaga muuta; Rootslane armastas neid kodanlikke väärtusi, mida Merry vihkas ja naeruvääristas ja tahtis kummutada, ta armastas ema, keda Merry vihkas  ning kelle oleks äärepealt oma tegudega tapnud.“

Ootan pikisilmi ka sügisel esilinastuvat filmi romaani ainetel.

Raamatu kaanel Rein Kelpmani maal „Suvelõpu ärkamine“.

Philip Roth

"Ameerika pastoraal"

Inglise keelest tõlkinud Kristjan Jaak kangur

Kirjastus Varrak

Sari 20. sajandi klassika

448 lehekülge

Raamatu kaanel Rein Kelpmani maal „Suvelõpu ärkamine“.