Karoline Ramqvist "Valge linn"

Võluv raamat.

Raamatu peategelane Karin on naine, kes on kaotanud armastatu, kohaliku maffia peamehe ja elab nüüd üksi tundmatu linna talvise äärelinna võimsas villas. 

Seda raamatut lugedes ei tohiks teha panust sisule, lubatud sisu on raamatus olemas, kuid raamatu teeb võluvaks just see, kuidas see kirjutatud on.

Ühe maffialese elu saaks ju põnevust pakkuda küll, kuid põnevust raamatus ei ole. Kildhaaval avaneb Karini varasem elu. Ainus, mis Karinit pärast mehe kaotust püsti hoiab on hoolitsemine pooleaastase tütre Dreami, mis tähendusrikas nimi, eest. Lapse eest hoolitsemine on Karinile teadvustamatu ellujäämisinstinkt, kõike-hõlmavat emaarmastust siit ei leia. Muust tegevusest peale lapse eest hoolitsemise on Karin loobunud. Maja on lumme mattunud ja hooletusse jäetud, kütet jätkub vaid mõneks päevaks, külmkapp on tühi, harva käib pizzapoiss. Maksuamet soovib maja müüki panna, raha hakkab otsa saama ning Karin peab oma talveunest ärkama ja hakkama otsima välja-pääsu. Nii ta külastabki heas usus mehe kuritegelikke sõpru: „pidime ju olema nagu üks pere“. Vanad sõbrad ei taha teda enam tunda. Ainus, kes naisele kaasa tunneb on maksuameti naisametnik, kuid tema kaastunnet Karin ei soovi.

Lõpuks Karin leiab väljapääsu, välja lööb naiste solidaarsus. See väljapääs, üks võimalikest elus, on sama väär kui Karini endine elu.

Tegevustiku taustaks on urbanistlik jäine, külm ja lumine maastik.

Karolina Ramqvist (1976), üks oma põlvkonna mõjukamaid Rootsi kirjanikke, pälvis romaani „Valge linn“ eest P. O. Enquisti kirjandusauhinna. Autor on Rootsis tuntud feministlik kirjanikuna, seega tasuks raamatu sündmustevaese sisu peale mõelda ja allhoovusi avastada.

Nagu öeldud, mind võlus tekst.

Tekst on väga naturaalne, autor kirjeldab varjamatu aususega rasedusarme, lapse imetamist, kõiksugu kehavedelikke, mis naiseks olemise ja lapsesaamisega kaasas käivad: kaka, piss, okse, tatt, veri.

Lk. 6 „Ta tõmbas kõhu kätega siledaks, kallutas end ette ja uuris nahal kõrguvate läikivate armide reljeefi, mis ulatus niuetest nabani. Talle meenus, kuidas viimasel lennul New Yorki äratas teda valjuhääldist kaptenihääl, mis soovitas vaadata alla Islandi peale. T a oligi küünitanud end seda peaaegu üleni liustikega kaetud saart vaatama ja näinud jääs joonekesi. Tuhanded mustad jõed, mis hargnesid jäisel maastikul nagu hiiglaslikud juuksed.

Rasedusarmid tema kõhul nägid just samasugused välja ja kui ta nüüd alla nende peale vaatas, tundusid need olevat niisama kaugel nagu tookord see jää, mille kohal ta kümne tuhande kilomeetri kõrgusel  lendas.“

Tekst on ka väga poeetiline, siinjuures tahaksin sügava kummarduse teha tõlkijale.

Lk. 18 „Väsimus oli hele ja sakiline. See nirises mööda teda alla nagu vihm ja hajutas oma vaikse kohinaga tema mõtted.“

Lk. 13 „Ta tahtis heita terassi ette jäätunud kaljunukile ja lamada seal, kuni kivi halastaks ta peale ja muudaks ta osakeseks endast. Ta tahtis olla üks selle suure raske rahuga, mis seal väljas paistis valitsevat. Või siis kruusakivi lume all kaljulõhes või tuules kõikuvalt männilt lumele langev okas. Niiskus õhus, lume-helves, mis tekkis külmaga ja kadus koos sellega. Udusulg luigel, kes üheskoos teistega veepinnal jääpankade ja lainete kiuste edasi õõtsus, laskmata end häirida sulgi sasivatest tuuleiilidest ega pakasest, mis neid ja kõike nende ümber oma haardes hoidis.

Ta tahtis samadel tingimustele eksisteerida, olla oma allkäigu suhtes sama ükskõikne ja kartmatu.“

Kui lugeda teksti nagu maali, siis on see värvivaene. Valge:  lumi ja rinnapiim; hall: taevas ja jää; must –aknad; sinine- laigud jääl.

Lk. 85 „Maastik , mis talle pärast parki avanes, oli tühi ja värvitu, selle mahajäetus oli sama vahetu kui see, mis tema enda sees valitses. Läänetaevas rippus valge kuu, õhuke nagu võipaber , ja ainus, mis sujuvaid jooni lõhkus , oli üks bussipeatus ja vast kerkinud elamukvartal. Taevas lagendiku ja tee kohal oli selge.“

Karolina Ramqvist

„Valge linn“

Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe

 Eesti Raamat 2016

„Nüüdisromaan“

143 lehekülge