Keskkoolis lugesin Mati Undi „Hüvasti, kollane kass“.
See oli vau-efekt nagu tänapäeval öeldakse: nii aus, nii otsekohene, täpselt
nii nagu ma ise mõtlesin.
Edasi tulid „Võlg“, “Kuu nagu kustuv päike“ ja nii
edasi ja nii edasi. 1990.a. ilmus „Öös on asju“. Selleks ajaks oli Unt oma esimestest
raamatutest välja kasvanud ja seda minagi. Unt tundis raamatus mõnu sõnade ja mõtetega mängimisest ja nende peapeale
pööramisest. Teoreetikud vaidlesid, millega on tegu, aga mulle raamat meeldis: selline romaan –kollaaž, filosoofiliste
aruteludega, mitmete viidetega autori
poolt loetule. Kas ma ka sellest aru sain? Omamoodi kindlasti ja kas üldse on
õiget arusaama.
No ega ma kõike raamatust ei mäleta, aga ühe tsitaadi
oma vanasse lugemispäevikusesse olin kirjutanud: „Ahaa, teater! Just siin pakutakse vaatajatele kontseptsioone ja need
võetakse rõõmuga vastu. Kontseptsioon tähendab seda, et kunstil või tema
tegijal on mõni idee, mida ta tahab meiega jagada. Näiteks siin teatris on
mulle pakutud järgmisi mõisteid: armastus on parem kui vihkamine, rahu on parem
kui sõda, tõde on parem kui vale, looduse hoidmine on parem kui looduse
saastamine, imik on parem kui aatomipomm, ilus on parem kui inetu. Ei mäleta,
et oleksin lavalt kuulnud üleskutseid: tapa! põleta! poo risti! hoora! ilgu!
Armastan kunstnikke sellepärast ,et nad on head ja inimlikud. See kuulub nende
loomusesse.“
Ja ennäe –etenduse alguses loeb salapärane hääl lava
tagant just selle lõigu ette.
Enne kui etenduse juurde minna - kas teatrivaataja
peaks olema enne etendust romaani lugenud. Hea oleks, siis mõistab mõtelda, kas
ja kuidas seda raamatut üldse on võimalik lavale panna ja saab natuke aru
lavastaja taotlustest. Minu abikaasa ei ole raamatut lugenud, tema vaatas
etendust nagu teatrieksperimenti, pole paha seegi variant.
Ma ei tea, kas teise vaatuse ajaks jäid saali need,
kes olid lugenud või need ,kes ei olnud ja kas sel on üldse tähtsust. Ega
algulgi rahvast palju ei olnud, II vaatuse ajal pisut vähem.
Rahvas armastab klassikalist sõnateatrist, aga nagu
kaasaegne teatriteooria ütleb, on teatril palju rohkem väljendusvahendeid kui
sõna . Selle teistmoodi teatri-tegemisega tutvumiseks on „Öös on asju“ väga hea. Mitte liiga arusaamatu, mitte väga pikk ja piisavalt on mängu ilu.
Mulle meeldis Sander Rebane. Abikaasa sain teatrisse kaasa,
sest tema lemmiknäitleja Pärnu teatris Indrek Taalmaa mängis. Kaasa nimetas näiteks, et I vaatuse taksojuhis oli Taalmaal
tuntavalt Baskinit.
Lavakujundus ja video olid andekad, nimetaksin koondmuljet
Mustamäe valsiks.
Tegelased olid paraku
nii ühesuguseks tuunitud, et kaugemalt oli raske aru saada, kes on kes, ainult
hääle järgi.
Karta on, et kaua seda etendust mängukavas ei ole, aga
etenduse vaatamisega ei kaota midagi, võidab küll.
Mind juhatas etendus taas Undi juurde. Otsisin Undi
raamatud riiulil üles, lõin „Öös on asju“
lahti ja sattusin lk. 157 sellisele lõigule „Mu enda vaated on nimelt äärmiselt muutlikud. Arvan täna üht, homme
teist, olen selle poolest laialt tuntud. Ühe öö jooksul võivad mu mõtted sada
kaheksakümmend kraadi pöörduda. Täna
nimetan musta valgeks, homme kollaseks või lillaks.“
Meenus kohe lõik Undi „Võlast“ : „Aga see ei loe midagi, et ma nii võin mõelda. Ma võin ka teistpidi
mõelda. Ma võin üldse igatpidi mõelda“. See oli mu noorepõlve kreedo.
Mulle etendus sobis. Kogesin rõõmuga, et Pärnu teater
tuleb uurepäraselt toime nii erinevate etendustega: „Tramm nimega iha“, „Pao
Pao“ ja“ Öös on asju“. Abikaasa seevastu küsis ,et ei tea ,kas näitlejad ise ka
seda tükki tehes rõõmu tunnevad või tegid ainult tööd. Mina arvasin, et
mängurõõmu ikka ka, sest mängu on rohkesti.
Igatahes tasub enne etendusele minekut lugeda läbi
tutvustus teatri kodulehelt ja targa inimese arvamus siit http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/ikkagi-peamiselt-doktorantidele/
Pärnu teater „Endla“
„Öös on asju“
Autor Mati Unt
Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu (Tartu Uus Teater)
Valguskunstnik Ivar Piterskihh (Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilane)
Videokunstnik Argo Valdmaa
Mängivad: Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Lauri Mäesepp, Sander Rebane, Tambet Seling ja Indrek Taalmaa.
Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu (Tartu Uus Teater)
Valguskunstnik Ivar Piterskihh (Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilane)
Videokunstnik Argo Valdmaa
Mängivad: Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Lauri Mäesepp, Sander Rebane, Tambet Seling ja Indrek Taalmaa.
Pildid pärit internetist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar