Mihhail Baškiroff "Vanapagan" R.A.A.A.M. teater Kernu mõisas

2015. a intervjuus ütles lavastaja Sergei Potapov nii:

„Eestlased on olnud rahulik töökas rahvas, te ei ole agressiivsed, sõjakad, kuid läbi ajaloo on tuldud väljast ja tehtud nii, et te töötaksite nende heaks. Rootslased, sakslased, venelased on teid allutada püüdnud, aga kuskil on alati olnud see eestlane, kes ei allunud. Kultuuris on see vabadus säilinud. Kunstis, muusikas, kirjanduses, ja alles on see rahva traditsioonides.

Kunst ühendab inimesi, mitte ideoloogia. Praegu on oht, et kunstist tahetakse taas teha ideoloogiline relv. Mulle mõiste “ideoloogia” üldse ei meeldi, tähtis on hoopis mõte – minu mõte, näidendi mõte. Idee on minu jaoks liiga jõhker asi, nagu kirves. Parem puudutada vaataja hinge nõelaga, kui et talle kirvega lagipähe lajatada.

Ma ei meeldi ka plakatlikkus. Inimesed, kes räägivad, et nad teavad ja mõistavad teisi, on õnnelikud. Mul on nii, et tihti ei mõista iseennastki, kuidas siis veel kedagi teist.“

2015 aasta suvel lavastas Sergei Potapov R.A.A.M teatris „Libahundi“, kes juhtus nägema, teab umbkaudu ,mida oodata.

Viidatud intrevjuud tasub lugeda http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/elu/libahunti-lavastav-jakuut-voib-olla-on-see-naidend-teie-rahvale-hoiatuseks?id=71707515

Sellel aastal on ette võetud Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ümber-kirjutatud versioon. Etenduse paik Kernu mõisa küün ja esietendus toimus eile 13. augustil 2016. Seega on minu muljed etendusest üsna värsked.

Etendus algas võimsalt. Nilpsavatest punastest tuleleekidest ja suitsust, põrgu avausest, ilmusid vanapagan ja tema eit. Kähisevad, peaaegu arusaamatud hääled, vali müristav muusika ja nüristav reha vastu kivi kriipimise hääl, paras-jagu müstiline ja õudne avastseen, kuhu ilmub Peetrus ja teatab Jürkale, et põrgusse enam hingi niisama ei saa. Jürka peab minema maale inimeseks ja püüdma õndsaks saada. Täpselt nii nagu Tammsaarel:“„Peetrus ütles: inime on patune, ei saa õndsaks, ei võigi saada, nii patune; tahab aga ei saa, võib-olla ei tahagi. Taevas tahab teada, kas tahab või ei taha, kas võib või ei või. Sellepärast ütles Peetrus minule, kui läksin hingede järele: änam ei saa. Kui tahad veel saada, mine inimeseks maa peale ja katsu, kas võid õndsaks saada. Kui võid, siis võib ka inime, ta ainult ei taha, aga kui ei või, siis ei või ka inime, ehk küll tahab. Ja kui ta võib, aga ei taha, siis saadame ta sinu kätte põrgu, ning kui ta ei või, ehk küll tahab, tuleb ta taeva ja sina ei saa enam hingesutsugi.“ Põrgupõhja uus Vanapagan. A. H. Tammsaare

Edasi enam nii tammsaarelikult ei lähe. Aeg maa peal, kuhu Jürka koos eidega saabub, ei ole ka päris tänapäeva Eesti, kuigi mõned viited, näit.  („pagulased“), on. Minu arvates pigem selline 90-ndate aastate metsik Eesti. Turuärimehed ja pisisullerid, nagu näidendi Ants, on tänapäevaks enamus kadunud, ilma teeb korruptsioon ja äri tase kõrgemal. Juula on näidendis prostituut, Ants narkomaa-nist kupeldaja ja väikeärimees, pastor moraalitu narkomaan ja politsei-emand kui tegelane natsifilmist.

Väga hästi mängitud. Tõstan taas Uukkivi teatriauhinna nominendiks. 

Kiidan ka Sulev Tepparti (pastor ) ja Martin Kõivu (Ants) tandemit. Naistest meldis enim Liisa Pulk Juula osas. Elina Reinhold oli pisut äratuntav, I vaatuses nagu aastaid tagasi „Titanicu orkestris“ ja II vaatuses pisut liiga füürer.

Meenub üks eriline stseen: Uukkivi kükitab lava eesserval, pöördub publiku poole ja küsib nagu muuseas: „kas keegi sai aru ka, mis siin toimub?“. Täna juba mõtlen, kas seda üldse oligi. Kaasaga õhtul koju sõites ja etendust arutades ütles tema, et midagi sellist ei olnud. No nüüd ei teagi, kas oli või ei olnud, aga fakt on see, et ega ma päris täpselt aru ei saanud, miks kõik laval toimus just nii, nagu toimus.

Kaasa palus kirjutada, et etendus oleks võinud lõppeda sellega, et Jürka oleks pääsenud taevasse ja seal oma Juula ja lastega kokku saanud, siis oleks inim-konnale lootus jäänud. Minu arvates lõppes nagu peab, nagu Tammsaarel, pean üle lugema.  Lavastaja kavalehel ütleb, et see hea lõpuga sentimentaalne lüüriline draama.

Enne kui kirjutan, kui väga mulle see etendus meeldis ja kui väga ma seda kõigile soovitan, ka sellest, mis mulle ei meeldinud.

Arusaamatuks jäi mulle muusikavalik. N.ö. lõpupalale „Viimne ratsu“ oskan veel oma mõtetes koha leida, aga miks pidi Ants esinema lauluga „Käime katuseid mööda“.

I vaatus oli sutsu liiga pikk, lõpupoole justkui kordas end.

Kui pisut sümboolsust lisada, siis oleksid tähed laest võinud alla kukkuda!

Mida tähendas Kalevipoja skandeerimine ümber „korstnajala“. Vastu hakkas kohatine võimendatud labasus. Mõnikord on „less is more“ mõjuvam. 

Aga noh, kui lavastajat võrreldakse Quentin Tarantinoga, siis Tarantinot ma väldin ja kui mõelda etendusele selle nurga alt, siis kõik eeltoodu sobis. 

Kõigi sel suvel nähtud etenduste taustal võimas ja huvitav etendus. Tõepoolest jälgid huviga ja mõte uitama ei lähe. Tabasin end kohati sellelt, et hoidsin hinge kinni:mis nüüd saab.

Soovitan kõigile, suurepärane võimalus panna punkt suveetendustele, sügis ilma järgi juba käes.

Tekst Mihhail Baskiroff  (Jakuutia)

„Vanapagan“

H. Tammsaare romaani „Põrgupõhja uus vanapagan“ ainetel)

Tõlkija Tiit Alte.

Lavastaja Sergei Potapov (Jakuutia)

Kunstnik Ervin Õunapuu

Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres

Valguskunstnik Priidu Adlas

Ivo Uukkivi (Draamateater) – Jürka

Martin Kõiv-Ants ja peetris

Liisa Pulk- Juula

Elina Reinhold-Lisete 

Sulev Teppart-pastor