Mind
köitis raamatus see, et ühe paari lugu jutustasid mees ja naine vaheldumisi,
kumbki oma vaatenurgast. Mäletan üht vana prantsuse filmi „Abielu“, mis mulle väga meeldis, kus I
seerias rääkis mees „meie loo“ ja teises naine. Kaks täiesti erinevat lugu. Raamatus küll mitte nii erinevad, kuid huvitavad lugeda. Nii on näiteks naisel ja mehel erinevalt meeles esimese
kohtumise detailid, mõlemad eksivad teades täpselt, mida teine
mõtleb.
Köitvalt kirjutatud raamat ja ka tõlkele pole midagi ette heita. Autor loob kaks suurepärast psühholoogilist portreed- mehe ja naise, ohvri ja tapja portree. Otsisin leebemat sõna "tapja" asemele, aga ei leidnud. Tahtsin kasutada "kättemaksja", aga toimunu ei ole ju tegelikult kättemaks.
Köitvalt kirjutatud raamat ja ka tõlkele pole midagi ette heita. Autor loob kaks suurepärast psühholoogilist portreed- mehe ja naise, ohvri ja tapja portree. Otsisin leebemat sõna "tapja" asemele, aga ei leidnud. Tahtsin kasutada "kättemaksja", aga toimunu ei ole ju tegelikult kättemaks.
Psühholoogiline põnevik, kus pinge tõuseb märkamatult. Ka igati
loetav abielu-romaan, kui nii võib öelda, sest abielus peategelased ei ole. Siinkohal jääb mulle arusaamatuks,
kuidas nii tark naine nagu Jodi, mitmekordse ülikooliharidusega, ei tea seda,
et kui pole abielus, siis pole õigust ka poolele varandusest.
Minu jaoks tegi lugemise huvitavaks see, et Jodi on psühhoterapeut ning raamatu lehtedelt käivad läbi
tema kliendid.
Jodi
kreedo avaldub järgmises lõigus lk. 26 „Seni kui fakte pole avalikult kuulutatud,
seni kui Todd räägib temaga eufemismide
ja sõnakeerutuste abil, seni kui kõik funktsioneerib sujuvalt ja säilib
pindmine rahu, võivad nad jätkata oma elu, kuna on teada, et hästi elatud elu
koosneb tervest reast kompromissidest, mis tuginevad sind ümbritsevate inimeste
aktsepteerimisele koos kõigi nende vajaduste ja eripäradega, mida alati ei
õnnestu muuta oma tahtmise järgi ega suruda raamidesse, mis klapiksid
konservatiivsete seltskondlike normidega. Inimesed elavad oma elu, väljendavad
end ja otsivad rahuldust endale omasel viisil ja endale sobival ajal. Nad
teevad vigu, langetavad kehvi otsuseid ja valivad ebasobiva aja, astuvad
valesid samme, neil arenevad välja harjumused, mis teevad haiget, ning nad
teevad kõrvalepõikeid. Kui Jodi on koolis üldse midagi omandanud ,siis just
selle ning tänu Albert Ellisele, kes on psühhoteraapia kognitiiv-käitumusliku
paradigma isa. Teised inimesed pole siin selleks, et rahuldada meie vajadusi
või täita meie ootusi, samuti ei kohtle nad meid sugugi mitte alati hästi. Kui
seda ei aktsepteeri, viib see viha ja vimmani. Meelearahu saabub siis, kui aktsepteerid
inimesi sellistena, nagu nad on, ning rõhutad positiivset.“
Õige
ju. Ja vale, miks muidu kooselu ei suju. Paarisuhtes peab mingigi vastustuse
võtma ka teine pool, Toddil selleks tahe ja oskus puudub, sant lapsepõlv.
Jodi kaalus psühhoteraapiat õppides kas valida Adleri või Jungi instituut. Huvitav on see, et loen parasjagu Messer Davidi raamatu „Sigmund“, kus kohtun taas Freudi õpilaste Alfred Adleri ja Carl Gustav Jungiga. Huvitav, kas Jodi elu oleks läinud teisiti, kui ta näiteks oleks teinud valiku Jungi koolkonna kasuks. Kas Jodi oleks võinud oma lapsepõlvetraumast üle saada psühhoteraapia abiga ja kas see oleks päästnud tema abielu päästa. Oletused.. oletused.
Jodi kaalus psühhoteraapiat õppides kas valida Adleri või Jungi instituut. Huvitav on see, et loen parasjagu Messer Davidi raamatu „Sigmund“, kus kohtun taas Freudi õpilaste Alfred Adleri ja Carl Gustav Jungiga. Huvitav, kas Jodi elu oleks läinud teisiti, kui ta näiteks oleks teinud valiku Jungi koolkonna kasuks. Kas Jodi oleks võinud oma lapsepõlvetraumast üle saada psühhoteraapia abiga ja kas see oleks päästnud tema abielu päästa. Oletused.. oletused.
Seda,
et raamatus on liiga palju teooriat, ei tasu karta. Olen lihtsalt mulle tähtsad
kohad välja noppinud. Kodusel raamaturiiulil on nii Adlerit, Freudi kui ka Jungi.
Vana kiindumus psühholoogia vastu, kuigi psühholoogi minust ei saanud.
„Vaikivat
naist“ lugedes meenus mulle, et nõukogude ajal oli tavaks pidada kirjanduslikke
kohtuid. Olen minagi osalenud vähemalt ühel sellisel. Raamatu pealkirja mäletan
ka „Härmalõngad heljuvad tuuleta“. Jodi ja Toddi üle saaks vägeva kirjandusliku
kohtu pidada, seda enam, et raamatus kohtuprotsessi ei toimunud.
„Vaikiv
naine“ on psühholoogiline põnevik, milles psühholoogiat rohkem kui põnevust. II osa, mis võiks vabalt krimka olla, ei anna mõõtu välja. Uurijad on kui statistid, kes on korraks tänavalt sisse astunud.
Ilmselgelt,
eeltoodut üle lugedes, on minu lemmik raamatus kõigele vaatamata Jodi. Aga kellele naistest
meeldikski vananev paadunud seelikukütt.
Kuuldavasti on Hollywoodis käsil ka film, kus Judi osa mängib Nicole Kidman. Režissöör Adrian Lyne.
Kuuldavasti on Hollywoodis käsil ka film, kus Judi osa mängib Nicole Kidman. Režissöör Adrian Lyne.
Pealkiri „Vaikiv naine“ on samane R. Straussi ooperi pealkirjaga, millele libreto kirjutas Stefan Zweig ise. Ooperis ihaldab vana mees rahulikku väärikat vanaduspõlve noore vaikse naise seltsis. Raamatu pealkirjal ooperiga midagi ühist ei paista olevat.
A.S.A
. Harrison nime taga peitub kanada kunstnik ja kirjanik Susan Harrison (1948 –2013).
Autor suri natuke aega pärast romaani „The Silent Wife“ ilmumist. Romaani saadab rahvusvaheline edu, on
tõlgitud ligi 30. keelde.
A.S.A.
Harrison
„Vaikiv
naine“
New
York Timesi bestseller
Inglise
keelest tõlkinud Raili Puskar
Kirjastus
Ersen 2016
279
lehekülge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar