Olli Jalonen "Poisiraamat"

Kohe pärast Knausgårdi  enesepaljastuslikku raamatut võtsin kätte Loomingu Raamatukogus ilmunud Olli Jalose „Poisiraamatu“. Varem olen temalt lugenud „Hotell elavatele“ ja see meeldis väga. „Poisiraamat“ on lapse poolt jutustatud lapsepõlvelugu 20. sajandi 60.ndate aastate Soomest. Kuna jutustaja on laps, siis on lugu kirjutatud hoopis teisiti kui Knausgårdi  kohtumõistjalik raamat. „Poisiraamatus“ on palju soojust ja poeesiat. On tunne, et kui peategelane meenutaks oma lapsepõlve Knausgårdi vanuselt, oleks see ikka samasugune. Ka „Poisiramatus“ kirjeldatakse tundlikke ja mõnikord piinlikke üksikasju, kuid pieteeditundega. Raamatust jäävad meelde terved ja tugevad perekondlikud suhted ning soojad ja sõbralikud suhted isa ja poja vahel. Ja Õpetaja, suure tähega. Raamatus ei ole midagi üleliigset, paika on jäänud väljasõelutud oluline. Loetust saadud emotsioon on soe, leebe ning lootustandev.

Knausgårdiga võrdlen vaid sellepärast, et lugesin neid kahte raamatut järjestikku. Raamatud on nii erinevad ja mulle meeldisid mõlemad. Nii palju head ja huvitavat lugemist on mulle viimasel ajal kätte juhtunud!

Samas olen septembris ka pooleli jätnud kolm raamatut.

Clarice Lispector „Metsiku südame ligi“- ootasin selle ilmumist, olin kindel, et meeldib …. kuid ei suutnud lõpuni lugeda.

Åsa Hellberg „Väike maailm“- mõtlesin, et võtan ajaviiteks ühe naisteka. Sõbranna kiitis tema „Sonja viimane soov“ ja olen ikka sekka mõne Varraku ajaviiteromaani lugenud. Aga see ei läinud kohe üldse mitte. Jätsin 100. leheküljel sinnapaika. Ajaviide ei olnud ja mind ei huvitanud enam õnnelik lõpp.  

Ingar Johnrud  „Viini vennaskond“- krimkad suudan tavaliselt lõpuni lugeda, seda mitte. Mitu korda proovisin, aga 54. leheküljest edasi ei saanud. Ma ei tea kas kirjaniku stiil või tõlge või mõlemad koos hakkasid vastu. Kuigi tahtsin teada, mis edasi saab, lõin kaaned kinni.

Elu on liiga lühike, et läbi lugeda ka raamatud, mis ei meeldi.

Kaldusin „Poisiraamatust“ kõrvale.

Iga peatüki võtab autor kokku sõnadega: nii ma õppisin . Jutustuse alguses on need lihtsad tõed, näiteks: „Nii ma õppisin maailma kohta, et 2 krs. tähendab, et see on teisel korrusel kivitrepi taga“.

Poisi sirgudes  jõutakse keerulisemat tõdemusteni:  „Ja nõnda ma õppisin, et inimestest jääb väga vähe, nii võib see olla millal tahes ja kellega tahes, ja ümberringi ei peatu miski“.

Stiilinäide lk. 135 „Novembri kuuendal sajab maha peen kokkuhakkav esimene lumi ja kõik õuel on kiiresti pehmem, ja pime valgus muutub kirkamaks. Ka lau-päeval sajab veel ja pühapäeval on uue lume peal kirgas ja külm, nii et puhas lumi ja madal valgus annavad pühapäevale päris püha päeva tunde. Niisamasuguseid pühapäevi on vaid mõnikord suve alguses, kui lähed hommikul vara õuele ja õhk ei ole veel üles soojenenud, aga seest ja ihust tead, et tuleb kuum päev, ka tuul ei puhu puudes ja nii vara on kõikidest inimeste häältest vaikne, linde on kuulda, üheskoos ja eraldi, aga ei ühtegi auto häält, Everesti hobune ei hirnu õuel üksioleku pärast ja ei kosta isegi kivikoormate kolinat suurelt teelt ega midagi.

    Teistel aastaaegadel on pühasid päevasid harva. Kui on kool, on pühapäevad esmaspäevade eelõhtu. Ka puhkuste ajal jäävad nad tavalisteks pühapäevadeks ja ei saa pühadeks päevadeks, aga praegu teevad maa kattumine valgega ja valguse muutumine peegeldavaks kaheksanda novembri niisuguseks, et tead, et mäletad seda.“

Tuttav tunne!

Ja järgnev üksainus lause lk.137 nagu luuletus: „Vaatan tedakõrvalt ja ühtaegu ka peeglist ja ütlen, et ei midagi, kui ta küsib.“ Kaunis!

Ma hindan väga Piret Saluri tõlkeid ja võiksin raamatut lugeda ka ainult sellepärast, et tema tõlkis.

Raamatus kuulatakse Laila Kinnuneni

 ja „Animals - House of the Rising Sun“. Lk. 126 „Nii  ma õpin maailmast, et ei pea olema vaid üks ega teine, vaid võib olla mõlemad ja ühekorraga, kas või rohkemgi kui kaks. Nii ma õpin kuulma üht plaati palju kordi järjest, ja seal see ongi, iga korraga sügavamal ja rohkem ja kõik ühekorraga."

Olli Jalonen

Poisiraamat

Soome keelst tõlkindu Piret Saluri

Loomingu Raamatukogu 2016 nr. 25-28

192 lehekülge