15. september 2016

Karl Ove Knausgård "Minu võitlus" 1.raamat "Surm perekonnas"


Ütlen kohe alustuseks, et mulle raamat meeldis. Tõenäoliselt loen läbi ka järgmised osad, kui need eesti keelde tõlgitakse. Lugemine võtab aega, kiiresti sellist raamatut ei loe, üle 400 lehekülje tihedat teksti, vahest harva tuleb ette dialoogi.
Raamat on piinlikult avameelne. Seda lugedes on tunne nagu seisaksid akna taga ja piiluksid teise inimese ellu. Või vaataksid  varjatud kaameraga üles võetud toimetamata tõsieluelusarja. Lugedes on vahest nii piinlik. Ei saa aru, kuidas ja miks autor midagi sellist kirjutab. Ta  kirjutab kõigest, mida normaalsed inimesed varjaksid ja ka autorid oma peategelaste kohta tauniksid. Lummavalt ja halastamatult avameelne. Autori eesmärk – kirjutada erakordne teos on igatahes täidetud.
Tutvustusest: Kuueosaline elulooline romaanisari „Minu võitlus” on viimastel aastatel üks enim tähelepanu pälvinud kirjandusteos. 2009–2011 ilmunud „Minu võitluse” sarja on kodumaal saatnud imetluse kõrval ka terav hukkamõist ja pereliikmed on ähvardanud autorit kohtuga. See tõstatab küsimuse, kui kaugele tohib kunsti nimel pereprobleeme avalikustades ja pereliikmeid paljastades minna. Osalt just seetõttu, et meediamöllust rahu saada, elab autor praegu Rootsis.

Kas raamat oleks erakordne ka siis, kui autor ei oleks kirjutanud endast; kui perekond ei tunneks end puudutatuna; kui poleks kohtuvaidlust? Kas välja-mõeldud tegelane mõjuks samamoodi?
Ma ei tea. Püüan kokku võtta, mis mind raamatu juurde köitis, et lõpuni lugesin .
Mind võlus raamatu juures valus ja halastamatu avameelsus . Raamat pani mõtlema, kui palju on inimene pärit oma lapsepõlvest ja kuidas ta terve elu klaarib suhteid lapsepõlvega. Lugemine oli paras psühhoteraapia, igasugu asju kerkis enda lapsepõlvest esile, mis teadlikult ära unustatud. Veel rohkem oleks mind vapustanud naise poolt kirjutatud aus raamat ema ja tütre suhetest.

Erakordseks tegi raamatu minu jaoks ka vorm. Ma ei ole midagi sellist varem lugenud. Palju haakumatuid ja näiliselt seosetuid üleskerkinud mälestusi,  justkui loovkirjutamise käigus üles tähendatud.

Autor ütleb kirjutamise kohta nii:
Lk. 192 „ Olin palju aastaid püüdnud oma isast kirjutada, aga ei olnud sellega hakkama saanud, kindlasti sellepärast, et teema puudutas mind liiga lähedalt ega lasknud end hõlpsasti uude vormi suruda, mis on kirjanduse eeltingimus. See on kirjanduse ainus seadus: kõik peab taanduma vormi ees. Kui mõni kirjanduse muudest elementidest, nagu stiil, intriig või temaatika, on vormist tugevam ja selle endale allutab, on tulemus nõrk. Seepärast kirjutavadki tugeva stiiliga kirjanikud tihti nõrku raamatuid. Seepärast kirjutavad ka tugeva temaatikaga kirjanikud  tihti nõrku romaane. Et saaks tekkida kirjandus, tuleb temaatika ja stiili tugevus murda. Seda murdmist nimetataksegi „kirjutamiseks“. Kirjutamine on pigem hävitamine kui loomine.“
Kummardan vormi, kuid eks näis kas ma kuus köidet seda vormi vastu pean. 

Mõned väljakirjutused tegin veel:

Näiteks meeldis mulle see koht:
Lk. 14 „Maailma mõista tähendab tähendab end selle suhtes teatud kaugusele sättida. Me suurendame seda, mis on palja silmaga nägemiseks liiga väike. Nagu molekulid ja aatomid, ja vähendame seda, mis on liiga suur, nagu pilvesüsteemid, deltad ja tähtkujud. Kui me kõik oma meelte ulatusse oleme toonud, siis fikseerime selle. Fikseeritut nimetame teadmiseks. Kogu lapse- ja noorpõlve näeme vaeva, et asjade ja nähtusteni õiget vahemaad tekitada. Me loeme ja õpime, kogeme ja korrigeerime. Ja ühel päeval jõuame punkti, kus kõik vajalikud vahemaad on paigas, kõik vajalikud süsteemid loodud. Just siis hakkab aeg kiiremini liikuma. See ei kohta enam takistusi, kõik on paigas, aeg voolab läbi meie elu, päevad kaovad pöörases tempos, ja enne kui me iitsatadagi jõuame, oleme neljakümnesed, viiekümnesed, kuuekümnesed… Tähendus nõuab küllust, küllus nõuab aega, aeg nõuab vastupanu. Teadmised on vahemaa, teadmised on paigalseis ja tähenduse vaenlane.“

Minu pilt oma isast on teisisõnu kahetine: ühest küljest näen teda nii, nagu nägin teda tookord kaheksa-aastase silmadega, ettearvamatu ja hirmutavana, teisest küljest näen teda , kui eakaaslast kelle elust aeg läbi puhub ja sellest üha suuremaid tähenduse tükke lahti kangutab.“

Mulle avaldas muljet noore peategelase tundlikkus, selline näide lk.100:
 „Kui ma üksi kodus olin, oli igal toal oma iseloom, ja ehkki need ei olnud minu vastu just vaenulikud, ei avanud nad end mulle. Pigem tundus nagu ei tahaks nad mulle alluda, vaid oma konkreetsete seinte, põrandate, lagede, liistude ja akendega tühjalt vastu haigutada. Tajusin tubades surma hingust mis mulle vastu hakkas, ja see polnud surm kui elu lõpp, vaid elu puudumine, nagu puudub elu kivis, veeklaasis või raamatus. Meie kassi Mefisto juuresolek polnud küllalt võimas, et seda tubade aspekti ohjeldada, ma nägin tühjalt haigutavas toas vaid kassi, aga kui sinna tuli mõni inimene, olgu või imik, siis see hingus kadus. Isa täitis tube rahutusega, ema aga pehmuse, kannatlikkuse ja melanhooliaga ning vahel, kui ta väsinult töölt tuli, ka õhkõrna, kuid siiski tajutava närvilise alatooniga.“

Siinkohal on paras aeg teha sügav kummardus tõlkijale ja toimetajale, tänu kellele lugemisnauding teoks sai. Kaunis eesti keel, ei midagi häirivat. Kasuks tulid ka tõlkija huvitavad märkused, näiteks selline :
Aksel Sandemose (1899-1965) taani-norra kirjanik , kellelt pärineb kuulus „Jante seadus“, provintsilinna kümme käsku: ära arva, et sa oled midagi erilist; ära pea ennast meist targemaks; ära kujuta ette, et sa oled meist parem; ära arva, et sa tead meist rohkem; ära arva, et sa oled meist tähtsam; ära arva, et sa millekski kõlbad; sa ei tohi meie üle naerda; ära arva, et keegi sinust hoolib; ära arva, et sa võid meile midagi õpetada.
Selle jätan meelde.
Mulle meeldis kui autor kirjutas kunstist, näiteks lk. 201,(kuid mitte ainult):
Mul pruukis vaid pilk neist üle libistada, kuis ilmad läksid märjaks. Nii suur oli hõllandus, mida mõni pilt tekitas. Teised jätsid mu ükskõikseks. See oli kunstis mu ainuke parameeter- tunded, mida see tekitas. Ammendamatus. Ilu. Vahetus. Kõik kogutud hetkedesse, mis olid nii teravad, et ajuti oli neis raske olla. Ja täiesti seletamatud.“
Täpselt minu tunded.
Knausgård kirjutas need read vaadates ühte John Constable õlieskiisi pilvedest. Võib-olla seda. 
John Constable'i tööde näitus oli 2010.a. KUMUS (Victoria ja Alberti muuseumi kogudest).






Veel üks arvamus romaanist, mis võiks huvi pakkuda:

Karl Ove Knausgård
"Minu võitlus"
1.raamat.  "Surm perekonnas"
Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming
Toimetanud Hille Lagerspetz
Kirjastus Varrak 2016
424 lehekülge


4 kommentaari:

  1. Väga hea arvustus, loen kindlasti, aitäh! Aga miks oleks huvitavam raamat ema ja tütre suhetest?

    VastaKustuta
  2. Aitäh, kirjutan sellest ,mis tundeid raamat minus tekitab, arvustuseks ise ei julge küll nimetada. Sellepärast, et olen ise "tüdruk". Ajakirjadest ja blogidest olen lugenud, kuidas tütred kaebavad emade peale ja vastupidi. Üks selline avameelne raamat kuluks ära.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ema-tütre suhted võivad vägagi keerulised olla jah. Ju naised ise ka emotsionaalsemad. Aga ise ei tahaks küll sellist teemat torkida, liiga suurt julgust läheks vaja! Lugeda oleks huvitav küll!

      Kustuta
  3. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta