Ruth Rendell "Pimedad nurgatagused"

Pimedad nurgatagused kui metafoor. Tegevuskoht pimedas nurgataguses võib valla päästa pimedad nurgatagused inimese hinges ja panna ta tegutsema moel, mida inimene ise ega ka lugeja ei oska oodata.

Seda raamatut lugedes saab näidete varal selgeks, et inimese suurim vaenlane on hirm. Hirmu küüsis pannakse toime kõige julmemad teod.

„Pimedad nurgatagused“ ilmus 2014 aastal ja on inglise kuulsa krimikirjaniku viimane romaan.  Ruth Rendell  suri 2015. aastal 85. aastasena.

Olen läbi lugenud enamus tema romaane, ka Barbara Vine nime all ilmunud. Meenub sümpaatne inspektor Wexford. Eriti hindan Rendelli psühholoogilisi kriminaalromaane.

Loetud raamatu motoks on katkend Ruth Rendelli intervjuust Marianne Macdonaldiga ajalehes Sunday Telegraph 10.aprill 2005.

„Kuid miks paeluvad teid psühhopaadid?

„Nojah“, ütleb Rendell oma kindlal häälel, „mul on kahju inimestest,  keda ajendavad kohutavad impulsid. Ma arvan, et ajend tappa peab olema ränkraske koorem. Ma püüan panna oma lugejaid  mu psühhopaatidele kaasa tundma ja arvan, et saavutan edu, sest mina tunnen.“

Kas mina ka tunnen, pärast raamatu lugemist?  Tavaliselt ei tunne. Kui inimene saab aru oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida,  peab ta vastutama. Alati ei saa ka ohvrile kaasa tunda, kuid see ei õigusta tapatööd, inimelu on püha. Nii et krimkasid lugedes ootan alati, et pahad saavad karistatud.

„Pimedad nurgatagused“ on lihtne ja loetav raamat igapäevaelu teemadega, mille taustal võtab hoogu ka kruvib pinevust üles ekstreemne lõpplahendus. Hoopis teistmoodi rendell kui varasemad, lihtsam ja ladusam.

Tutvustusest:

 Kui Carl Martini isa sureb, pärib poeg maja rikkas ja trendikas Londoni linnajaos. Carl, noor algaja kirjanik, vajab siiski raha, üürib ta ülakorruse korteri esimesele soovijale, loomaarsti assistendile Dermot McKinnonile. See oli Carli esimene saatuslik viga. Teine viga oli hoida alles isa pentsik kollektsioon arstimeid, kaasa arvatud tervisele ohtlikud dieeditabletid, mis ta leidis rohukapist. Viga oli ka nende müümine kaaluga kimpus olevale näitlejannale, kes seeläbi sureb. Tehingust teadlik Dermot haarab kinni võimalusest ja hakkab Carlilt välja pressima, keeldudes talle üüri maksmast ning ähvardades naise surma põhjuse avalikustada. Moraalselt ahistatud ja pidevas hirmus elav Carl kaotab pinna jalge alt ja vajub üha sügavamale lootusetusse, suutmata vastu astuda saatanlikule vaenlasele.

Raamatus on värvikaid tegelasi  ka peale n.ö. peategelaste. Näiteks Tom ja  Dot  Milsomist koos nende tütre Lizzie Milsomiga on  ainest terveks romaaniks.

Stiilinäitedki olen valinud Tomi suust:

Lk. 102 „Tom oli huviga täheldanud, et kui laps elas oma vanemate majas, hakkasid muretsema, kui ta oli õhtul, ütleme, pärast kella ühtteist väljas. Muretsesid end haigeks, kui ta oli pärast keskööd ikka veel väljas. Vaatasid kella, kõndisid toas edasi-tagasi ja avasid ukse iga kümne minuti tagant, et püüda märgata teda mööda tänavat tulemas. Uni ei tulnud kõne allagi. Aga kui ta enam kodus ei ela, kuigi tead, et ta läheb õhtul samamoodi välja, jääb hilise ajani välja, kui mitte isegi kauemaks, muretsed vaevalt üldse. Lähed voodisse ja jääd magama. Ärkad hommikul üles ja sul pole kahtlustki - kui sa sellest üldse mõtled -, et ta tuli koju keskööl või kell üks või kelle kaks, elus ja terve. Miks see nii oli? Miks sa muretsed, kui ta oli koos sinuga, aga ei muretse, kui ta enam ei ela enam sinu juures? Ta küsis teistelt vanematelt selle kohta ja nad kõik tundsid sedasama.“

Nii mõtiskleb Tom, tore tegelane, kes pensionile jäädes omandab Londoni bussides tasuta sõiduõiguse ja  veedab aega linna tundma õppides ja bussidega ringi sõites. Sarnast ühistranspordiga ringisõitmist oli vist ka raamatus „Surm õhtuhiies“.

Lk. 30 „Nagu palju tema eas mehed, mõtles Tom, et kui ta on pensionile jäänud, leiab ta selle pealesunnitud jõudeelu suurepärase olevat. Ta on vaba, ta on pidevalt puhkustel. Mis tal oli meelest lipsanud , oli see, kuidas puhkustel, mida tema ja Dot olid aastate jooksul võtnud, oli ta surmani tüdinud sörkimistest väikeste Hispaania linnade kitsastel kõrvaltänavatel või giidiga tuuridest Sitsiilia templi-varemetele või enda vedamisest üles metsastele mägedele Türgis, ainsaks ees-märgiks imetleda vaadet ülevalt. Dot polnud tüdinud või vähemalt ei öelnud kunagi, et on - aga siis polnud neist kumbki seda öelnud. Tomil polnud mingeid hobisid. Ta ei teadnud midagi golfist; ta ei vaadanud seda isegi telerist. Ta ei hoolinud kinost, kus polnud midagi, mida poleks telerist näinud. Ta polnud kunagi olnud kuigi suur lugeja ja ta polnud kunagi õppinud klassikalist muusikat armastama. Neile puhkustele tagasi vaadates mäletas ta enamasti, kui aeglaselt aeg oli möödunud; kui ta vaatas vargsi oma kella, arvate, et nüüdseks peaks olema juba pool kaksteist, nägi ta, et see oli ainult kümme minutit üle kümne.“

Kipun aina märkama ja tallele ,mida teised tunnevad ja ütlevad vanaduse ja pensionile jäämise kohta. Eks see ole minu jaoks aktuaalne teema. Töötan igapäevaselt, mõtlen kergendusega ajale, kui koju jään, tegelen sellega ,mis mulle meeldib ja hakkan korralikuks vanaemaks. Kusagil põhjas pesitseb kartus, aga mis siis kui see mulle siiski ei meeldi.

Ruth Rendell

„Pimedad nurgatagused“

Inglise keelest tõlkinud Maia Planhof

Eesti Raamat 2016

Sari Mirabilia