Pimedad nurgatagused kui
metafoor. Tegevuskoht pimedas nurgataguses võib valla päästa pimedad nurgatagused inimese hinges ja panna ta tegutsema moel, mida inimene ise ega ka lugeja ei
oska oodata.
Seda raamatut lugedes saab
näidete varal selgeks, et inimese suurim vaenlane on hirm. Hirmu küüsis
pannakse toime kõige julmemad teod.
„Pimedad nurgatagused“
ilmus 2014 aastal ja on inglise kuulsa krimikirjaniku viimane romaan. Ruth Rendell suri 2015. aastal 85. aastasena.
Olen läbi lugenud enamus tema romaane, ka Barbara Vine nime all ilmunud. Meenub sümpaatne inspektor Wexford
Loetud raamatu motoks on katkend
Ruth Rendelli intervjuust Marianne Macdonaldiga ajalehes Sunday Telegraph
10.aprill 2005.
„Kuid miks paeluvad teid
psühhopaadid?
„Nojah“, ütleb Rendell oma
kindlal häälel, „mul on kahju inimestest, keda ajendavad kohutavad impulsid. Ma arvan, et
ajend tappa peab olema ränkraske koorem. Ma püüan panna oma lugejaid mu
psühhopaatidele kaasa tundma ja arvan, et saavutan edu, sest mina tunnen.“
Kas mina ka tunnen,
pärast raamatu lugemist? Tavaliselt ei tunne. Kui
inimene saab aru oma tegude tähendusest aru ja suudab
neid juhtida, peab ta vastutama. Alati
ei saa ka ohvrile kaasa tunda, kuid see ei õigusta tapatööd, inimelu on püha. Nii
et krimkasid lugedes ootan alati, et pahad saavad karistatud.
„Pimedad nurgatagused“ on
lihtne ja loetav raamat igapäevaelu teemadega, mille taustal võtab hoogu ka
kruvib pinevust üles ekstreemne lõpplahendus. Hoopis teistmoodi rendell
kui varasemad, lihtsam ja ladusam.
Tutvustusest:
Kui Carl
Martini isa sureb, pärib poeg maja rikkas ja trendikas Londoni linnajaos. Carl,
noor algaja kirjanik, vajab siiski raha, üürib ta ülakorruse korteri esimesele
soovijale, loomaarsti assistendile Dermot McKinnonile. See oli Carli esimene
saatuslik viga. Teine viga oli hoida alles isa pentsik kollektsioon arstimeid,
kaasa arvatud tervisele ohtlikud dieeditabletid, mis ta leidis rohukapist. Viga
oli ka nende müümine kaaluga kimpus olevale näitlejannale, kes seeläbi sureb.
Tehingust teadlik Dermot haarab kinni võimalusest ja hakkab Carlilt välja
pressima, keeldudes talle üüri maksmast ning ähvardades naise surma põhjuse
avalikustada. Moraalselt ahistatud ja pidevas hirmus elav Carl kaotab pinna
jalge alt ja vajub üha sügavamale lootusetusse, suutmata vastu astuda
saatanlikule vaenlasele.
Raamatus on värvikaid
tegelasi ka peale n.ö. peategelaste.
Näiteks Tom ja Dot Milsomist koos nende tütre Lizzie Milsomiga on
ainest terveks romaaniks.
Stiilinäitedki olen
valinud Tomi suust:
Lk. 102 „Tom oli huviga
täheldanud, et kui laps elas oma vanemate majas, hakkasid muretsema, kui ta oli
õhtul, ütleme, pärast kella ühtteist väljas. Muretsesid end haigeks, kui ta oli
pärast keskööd ikka veel väljas. Vaatasid kella, kõndisid toas edasi-tagasi ja
avasid ukse iga kümne minuti tagant, et püüda märgata teda mööda tänavat tulemas.
Uni ei tulnud kõne allagi. Aga kui ta enam kodus ei ela, kuigi tead, et ta
läheb õhtul samamoodi välja, jääb hilise ajani välja, kui mitte isegi kauemaks,
muretsed vaevalt üldse. Lähed voodisse ja jääd magama. Ärkad hommikul üles ja
sul pole kahtlustki - kui sa sellest üldse mõtled -, et ta tuli koju keskööl
või kell üks või kelle kaks, elus ja terve. Miks see nii oli? Miks sa muretsed,
kui ta oli koos sinuga, aga ei muretse, kui ta enam ei ela enam sinu juures? Ta
küsis teistelt vanematelt selle kohta ja nad kõik tundsid sedasama.“
Nii mõtiskleb Tom, tore
tegelane, kes pensionile jäädes omandab Londoni bussides tasuta sõiduõiguse
ja veedab aega linna tundma õppides ja bussidega ringi sõites. Sarnast ühistranspordiga
ringisõitmist oli vist ka raamatus „Surm õhtuhiies“.
Lk. 30 „Nagu palju tema
eas mehed, mõtles Tom, et kui ta on pensionile jäänud, leiab ta selle
pealesunnitud jõudeelu suurepärase olevat. Ta on vaba, ta on pidevalt
puhkustel. Mis tal oli meelest lipsanud , oli see, kuidas puhkustel, mida tema
ja Dot olid aastate jooksul võtnud, oli ta surmani tüdinud sörkimistest
väikeste Hispaania linnade kitsastel kõrvaltänavatel või giidiga tuuridest
Sitsiilia templi-varemetele või enda vedamisest üles metsastele mägedele
Türgis, ainsaks ees-märgiks imetleda vaadet ülevalt. Dot polnud tüdinud või
vähemalt ei öelnud kunagi, et on - aga siis polnud neist kumbki seda öelnud.
Tomil polnud mingeid hobisid. Ta ei teadnud midagi golfist; ta ei vaadanud seda
isegi telerist. Ta ei hoolinud kinost, kus polnud midagi, mida poleks telerist
näinud. Ta polnud kunagi olnud kuigi suur lugeja ja ta polnud kunagi õppinud
klassikalist muusikat armastama. Neile puhkustele tagasi vaadates mäletas ta
enamasti, kui aeglaselt aeg oli möödunud; kui ta vaatas vargsi oma kella,
arvate, et nüüdseks peaks olema juba pool kaksteist, nägi ta, et see oli ainult
kümme minutit üle kümne. “
Kipun aina märkama ja
tallele ,mida teised tunnevad ja ütlevad vanaduse ja pensionile jäämise kohta. Eks
see ole minu jaoks aktuaalne teema. Töötan igapäevaselt, mõtlen kergendusega
ajale, kui koju jään, tegelen sellega ,mis mulle meeldib ja hakkan korralikuks
vanaemaks. Kusagil põhjas pesitseb kartus, aga mis siis kui see mulle siiski ei
meeldi.
Ruth Rendell
„Pimedad nurgatagused “
Inglise keelest tõlkinud
Maia Planhof
Eesti Raamat
2016
Sari Mirabilia
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar