10. november 2016

3 krimkat


Clare Mackintosh
„Ma lasen sul minna“
Tõlkija Aet Karolin
Petrone Print 2016
351 lehekülge








Tutvustusest: Traagiline õnnetus.  Kõik juhtus väga kiiresti.  Ta ei oleks saanud seda ära hoida. Või oleks? Sekunditega variseb Jenna Gray maailm kokku. Tema ainus ellujäämislootus on jätta kõik maha ja alustada kuskil mujal puhtalt lehelt. Jenna kolibki Walesi rannakülla üksikusse majja. Kuid kurja novembriõhtu mälestused, lein ja toonased hirmud, mis ta elule kriipsu peale tõmbasid, ei lase tal rahus olla. Just siis, kui Jennale hakkab tunduma, et tunneli lõpus paistab tema jaoks siiski valgus, saab minevik ta kätte. Tagajärjed on kohutavad.

Kriminaalromaani sugemetega psühholoogiline põnevik. Pean endale lõpuks selgeks tegema, mis vahe on kriminaalromaanil ja põnevikul. Kriminaalromaanid kuuluvad põnevike alla, aga kõik põnevikud ei ole kriminaalromaanid?
Oli põnev lugeda. Hästi on raamatus kirjeldatud naistevastase vägivalla, nii füüsilise kui ka psüühilise olemust, samuti seda, kuidas naised sellistesse suhetesse satuvad ja miks nad ei suuda neist lahti öelda.  
Lisaks vägivallale lahkab raamat süü ja hirmu küsimust. Sümpaatne normaalne uurija, autor on ise töötanud politseis.

Lk. 105“ Tasapisi, ilma et oleksin märganud, on mu lein muutnud kuju; toorest ja torkivast valust, mida poel võimalik vaigistada, on saanud nüri, ümar valu, mille ma suudan igapäevastest mõtetest välja tõrjuda ja luku taha panna.  Kui valu kuskile eemale jätta, lasta sel vaikselt ja häirimatult olla, siis olen võimeline teesklema, et kõik on üsna hästi. Et mul polegi kunagi teist elu olnud.


Arne Dahl
„Suveöö unenägu
Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin
Sari Mirabilia
Eesti Raamat 2016
317 lehekülge







Tutvustusest: Jaanipäev on ukse ees, on aeg puhata ja valitsema peaks rahu. Aga Keskkriminaalpolitsei rahvusvaheliste vägivallakuritegude osakonna eriüksuse, rohkem tuntud kui A-rühm, jaoks kujuneb see nädal pingeliseks. Ootamatult süüdistatakse rühma ühte liiget minevikus toime pandud kuriteos ja Stockholmis leiavad järjestikku aset kummalised vägivallakuriteod. Võõrtöölisest Poola meditsiiniõde tapetakse kirvehoobiga, ühe telekanali produtsent lastakse pärast värske tõsielusarja ekraaniletulekut maha, kavatsetav aumõrv võtab ootamatu pöörde, Riddarfjärdenil tõuseb pinnale laip, pöörab kõik pea peale ja muutub lõpuks politseiinspektor Jorge Chavezi jaoks ülimalt isiklikuks.  Raamatus on ühendatud parim, mida Dahli austajad ootavad: intensiivne stiil, milles üks ootamatu pööre järgneb teisele, keerukad karakterid ja paras annus kibedat musta huumorit.
„Suveöö unenägu” on kuues raamat Arne Dahli rahvusvaheliselt tunnustatud A-rühma sarjas. Varem on eesti keeles ilmunud „Misterioso” (2008), „Veresüü paine” (2010), „Koos mäeharjale mingem” (2012), „Europa blues” (2013) ja „Suured veed” (2015).

Detailide rohke nagu ikka Arne Dahli raamatud. Kõike on liiga palju: Rootsi rahvausund (lillede sümboolika jaaniööl), pagulased, Poola probleemid, kooliprobleemid, Rootsi tõsielusarjad ja televisiooni mõju inimestele, rokkmuusika, palju ansamblist „The Police“- kuulasin üle hulga aja taas; meditsiin ja arstiabi, homofoobia ja võõraviha. Loetelu võiks jätkata.
Lühikokkuvõte mahub järgmisesse lausesse: sa tahad sooritada mõrva, aga kui ettevalmistatult kohale jõuad, on keegi sinu eest „töö“ ära teinud.

Läbivalt raamatus Rootsi ühiskonna sotsiaalsed probleemid, ühe hea lõigu kirjutasin välja.
Lk. 54 „Rootsi politsei oli läbilõige riigist. Puhtsotsioloogilisest küljest oli politsei tegelikult riigi kõige represantatiivsem kutseala. Esindatud olid kõik sotsiaalsed grupid, kuigi mõnekümneaastase ajavahega. Valdavat osa kõikide Rootsi ühiskonnaklasside mehi oli siiski lahjendamas mõistlik hulk naisi ja korralik (kuigi mitte rohkem) hulk sisserändajate lapsi.
See suhteliselt hea läbilõige Roots rahvastikust võimaldas õigupoolest oodata politseilt samasugust suhtumist seadustesse kui sisserändajatelt üldiselt. Politsei ei olnud ei parem ega halvem kui tavaline rootslane. Nad ei olnud mingi moraalselt laitmatu eliitkorpus, vaid rahval põhineva kutseala esindajad. Keskmine politseinik on üpris tavaline inimene, kelle vaated ja käitumismustrid on üpris tavalised. Nagu ka keskmise rootslase jaoks on teatud kuriteod- mõrv, röövimine, sissemurdmine- taba, samal ajal kui teised- väiksemad vargused töökohalt, parkimisreeglite rikkumine, kiiruseületamine, maksukelmused, puskariajamine ja (otsekui talupojaühiskonna jäänukina) väiksemad kaklused- on vastuvõetavamad.
Ja- eneseteadvuse pimedamates soppides-laste kehaline karistamise, naisepeksmise, vägistamise, sotsiaalse vaenu õhutamise ja roolijoodikluse kergemad vormid.

Olen ikka vaidlustes armastanud korrata mõtet: iga rahvas on oma valitsejaid/ ametnikke jne.  väärt. Nad peegeldavad keskmist läbilõiget meist endist. Sama kehtib nii Ameerika valimistulemuste kui ka Eesti võimuvahetuse kohta.




Shannon Kirk
„Meetod 15/33“
Romaan
Inglise keelest tõlkindu Hels Hindrikson
Hea Lugu 2016
256 lehekülge.








Tutvustusest: Kujutlege abitut, rasedat 16aastast tüdrukut, kes on välja kistud oma rahulikust kodust ja topitud räpasesse kaubikusse. Röövitud. Üksi. Hirmul.
Nüüd unustage ta…
Kujutlege tema asemel rasedat, 16aastast manipuleerivat tütarlast. Ta on topitud räpasesse kaubikusse, kuid röövimise esimesest hetkest alates on tüdruk vankumatult kindel kahes asjas: päästa oma sündimata poeg ja maksta halastamatult kätte.
Ta on metoodiline, kalkuleeriv, järjekindel oma sepitsustes. Kliiniline sotsiopaat? Midagi juhuse hoolde jätmata, kindel oma ajastuses ja tegudes, ootab ta täiuslikku hetke, et vastu rünnata.
„Meetod 15/33” jutustab sellest, mis juhtub, kui ohver on sama külmavereline kui tema vangistajad.

Peategelane andekas noor neiu, kelle ema edukas, äärmuslikult küüniline advokaat, isa mereväes teeninud, nüüd füüsik .
Lk.131 „Vastane ei märka sageli sinu loodut, sest ta on liialt hõivatud enda asjadega. Ära otsi alateadlikult oma geniaalsusele tunnustust, tõmmates nii sellele tähelepanu-rahuldu omaenda heakskiiduga. Ole oma võidus kindel,“ oli kirjas tsitaadis, mis oli kritseldatud salvrätile ja seisis raamituna kodus ema kabinetis. Selle autor oli isa, ta oli selle inspireeriva mõtte kirja pannud enne seda, kui ta mereväe kalipsos lennukist välja hüppas, et ühel saarel asuvast vanglast mingit tähtsat röövitud tegelast välja aidata. Meie perekondlikel õhtusöökidel räägiti sellistel teemadel, ka siis, kui ema võidud kohtus olid tavapäraseks muutunud ja isa hakkas täiskohaga teadusega tegelema. 

Sellisest perest siis pärit peategelane, kes harrastab ja valdab täielikult tunnete väljalülitamist, tänu millele tal õnnestub vangistusest pääseda.
Lk. 154 „Armastust on tunnetest kõige kergem välja lülitad, kuid kõige raskem sisse lülitada. Selle vastandina on kõige kergem sisse lülitada, kuid kõige raskem välja lülitada viha, kahetsust, süütunnet ja eelkõige hirmu. Armumine on hoopis teine teema. Armumist ei tohiks tegelikult üldse emotsiooni alla liigitada. Armumine on tahtmatu seisund, mida põhjustavad mõõdetavad keemilised reaktsioonid, mis viivad sõltuvuseni, mida su füüsiline mina püüab pidevalt alles hoida“
Tänu tunnete tasalülitamisele õnnestub peategelasel vangistusest pääseda, kättemaks, mis järgneb, on üsna õõvastav.


12. peatüki motoks read Kerli laulust „Walking on Air“
„Tea, et su maailm võib heledalt põleda,
Kui oled piisavalt tugev, et kahtlused kõrvale heita.“


Meeldivuse järjekorras said need raamatud esitatud ka siin. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar