"Valgus ookeanide vahel "kinos

Käisin üle pika aja kinos. Saksa autori L. Stedmani  äsjailmunud romaani võin nüüd lugemata jätta, niikuinii poleks raamatut  kahe tunniga läbi lugenud. Mitme õhtu vahel jupitades oleks ka emotsioon kaotsi läinud. Emotsioon, mis kisub paljude filmi  vaadanud naiste silmad märjaks. Või kõigi, vähemalt selles saalis, kus mina vaatasin. pisarad lahti.

Minu jaoks oli väga tervendav vaatamine krimkade hooaja keskel.

Kui tahta filmi kuhugi lahtrisse paigutada, siis eelkõige on see armastusfilm. Tähtis osa on filmis loodusel- inimtühi saar majakaga ookeanituulte meelevallas. Ookeanimüha on taustaks peaaegu terve filmi vältel.Tegevus toimub pärast I maailmasõda Austraalia ranniku lähedal Januse saarel.

Selline saar tõepoolest olemas. Mulle meenub Janusega seoses kohe  kahe näoga Janus, muutuste ja üleminekute jumal, kes sümboliseeris üleminekut minevikust tulevikku. Januse nime seosele jaanuarikuuga vihjatakse filmis, see on üleminekuaeg vanast aastast uude. 

Sõjast väsinud Tom Sherbourne (Michael Fassbender) naaseb Austraaliasse ja võtab vastu majakavahi töö Janusel, saarel kuhu kord kuus käib vaid kaubalaev. Saarele võtab majakavaht kaasa noore kauni abikaasa Isabel’i (Alicia Vikander ), elavad õnnes ja armastuses kuni kaks järjestikulist nurisünnitust  hakkavad õnne varjutama. Nagu kingituse, toob ookean kaldale paadi surnud mehe ja imikuga. 

Majakavahi kohusetunne jääb armastusele naise vastu alla, pere jätab lapse endale, kuid mitte kaugel on elamas lapse leinav ema Hannah (Rachel Weisz). 

Siit sõlmuvad lahti filmi põhiteemad: kohusetunne, ausus, elamine valega, emaarmastuse ulatus, mida on armastus valmis ohvriks tooma ja andestus.

Rachel Weiszi tegelane filmis ütleb nii: andestada on vaja vaid kord, andestamine võtab aega vaid hetke, vihaga tuleb tegeleda iga päev. Ilusasti öeldud!

Head näitlejad-  kolm Oscari-näitlejat korraga ja aegumatu  inimlik sisu, lisaks suurepärased lootusvaated.

Mulle meeldis film väga. Kes kinno ei jõua, tundub, et ka raamat tasub lugemist.