Frederic Gros „Kõndimise filosoofia"

Võluv raamat, mille kohta Hasso Krull ütles nii:

„Sellega võib meelt lahutada, ta ei ole liiga nõudlik lugemine, ei pea filosoofiakursust läbima, aga küll võib juhtuda, et pärast selle raamatu läbilugemist ja kui siis tublisti kõndida, võib tekkida tahtmine mingit filosoofiakursust võtta või midagi lugeda."

Frederic Gros on Pariisi poliitikauuringute instituudi professor, kelle sulest on ilmunud uurimusi nii kaasaegse filosoofia kui ka psühhiaatria ajaloo teemal. "Kõndimise filosoofia", mis ilmus 2009. aastal, on tema seni tuntuim teos.

Ise ei pea filosoof olema, aga filosoofidest saab lugeda küll.

Saab teada, kuidas harrastasid kõndimist Kant, Nietzshe, Gandhi, Rousseau, Thoreau, Hölderlin ja Rimbaud. Saab lugeda palverännakust, jalutuskäikudest pargis  ja saab teada ,kes on linnaflanöör.

Olen raamatu vahele pistnud üle kümne kleepsu- kohad, mida tahtsin üle lugeda ja välja kirjutada. Pean homme raamatu kogusse tagastama, sestap luban endale kaks väljakirjutust.

Lk. 96. „Nii palju on neid, kes kõnnivad kaugele, et siis jutustada sellest, mida nad seal nägid: kohtumistest, mis peavad tingimata olema uskumatud, sündmustest, mis on kindlasti eepilised, maastikest, mis on alati jumalikud, ja söögist, mis on mõistagi pööraselt hea. Alati on vaja vaatemängu- nii jutustuses kui ka seikluses, äärmuseni. Ja ometi on Thoreau „Walden“ põnevam kui kõik ülejäänud reisikirjad. Tema pöördumises on tunda teatavat radikaalsust, mis muudab äärmuslike seiklejate suuresõnalised eeposed maitsetuks. Tasub ikka ja jälle korrata, et kõndimiseks pole vaja minna kuigi kaugele. Kõndimise tõeline siht ei ole teisesus (teised maailmad, teised näod, teised kultuurid, teised tsivilisatsioonid), vaid mistahes tsiviliseeritud maailmade äärealad. Kõndida tähendab jätta end millestki kõrvale: eemale nendest, kes töötavad; eemale kiirteedest; eemale kasumi ja viletsuse tootjaist, ekspluateerijaist, töörabajaist; ja eemale neist tõsistest inimestest, kel on alati teha midagi paremat kui lasta talve jahedal päikesel või värskel kevadtuulele oma palgeid paitada.“

Eelneva lõigu valisin seetõttu , et Thoreau „Walden“ kuulub mu lemmikute hulka ja kuulub nende raamatute hulka, mida olen kaks korda läbi lugenud. Filosoof oskas raamatus kokku võtta selle, mis mulle „Waldenis“ meeldis.

Lk. 154 ….. toob kõndimise kogemuse juures esile kolm olulist aspekti.

Esimene neist on monotoonsus. Kõndimine on monotoonne ,tõsiselt monotoonne. Tuntud tekstid kõndimisest (Toepfferist kuni Vieuchange’ini) hoiavad lugeja tähelepanu vaid juhuslike äparduste, ootamatute kohtumiste ja kannatuste kirjeldamisega. Palverännakutest või matkadest kõnelevates eepilistes lugudes on alati lõpmatult rohkem lehekülgi puhkepauside kui vahemaade endi kohta, Sündmus ei kuulu kunagi kõndimise juurde, vaid on see, mis kõndimise katkestab. Sest kõndimine ise on monotoonne. Lapsedki teavad, et see pole „huvitav“. Kõndimine on põhimõtteliselt alati samasugune- ühe jala asetamine teise ette. Aga selle monotoonsuse saladus on see, et ta ravib tüdimust. Tüdimus on keha liikumatus silmitsi mõttelagedusega. Kõndimise korduvus tapab tüdimuse, sest see ei saa enam toituda keha laiskusest ega ammutada selle inertsusest lõpmatu spiraali ähmast peapööritust. Tüdimus paneb meid alati tahtma midagi teha,  kuigi  iga-sugune liikumine on ilmselgelt asjatu. Kõndides on alati midagi teha: kõndida. Või ei, pigem pole enam mitte midagi teha, sest me lihtsalt kõnnime ja kohe, kui oleme jõudnud teatud kohta või läbinud teatud vahemaa, jääb üle vaid edasi liikuda. See on ilmselge nagu maakera ümarus. Selline keha monotoonne kohustus vabastab mõtte. Kõndides me isegi ei pea mõtlema - mõtlema selle või teise üle, mõtlema nagu see või teine. Pidev ja automaatne füüsiline pingutus annab vaimu keha käsutusse. Ning just siis saavad mõtted tulla, ilmuda, tekkida.“

Mis on teine ja kolmas aspekt, saab teada raamatust.

Rodolphe Töpffer (1799-1846)-šveitsi koomiksikunstnik  ja kirjanik.

Vieuchange(1906-1930)-Prantsuse seikleja.

Jah, kõndimises on midagi, miks muidu nii paljud käivad palverännakutel ja veel enam unistavad sellest.

Tegelikult ei ole võimalik kõndida mõteteta, neid on palju ja nad tekivad ei tea millest. olen proovinud sellest käänakust teiseni mitte midagi mõelda. Ei õnnestu. Ja kui järele mõelda, vist on tõesti parimad mõtted saabundu kõndides, mitte istudes. Istun selleks, et need mõtted üles kirjutada.

Lugenud raamatu läbi ja nüüd väljakirjutusi tehes saan aru, et osav filosoof võib kirjutada ka jooksmise, naermise, mis iganes filosoofia, ja on  väga huvitav lugeda .

Armas raamat, mõtlen, et võiks omal riiulil olemas olla, loen veel kord, sirvin. Aga ei, lähen parem kõnnin, siis kui õhtud jälle valgemaks lähevad. Lugemisele ja ravuti taga istumisele kuulub minu elus kahjuks kindlalt rohkem aega kui kõndimisele.

Frederic Gros

„Kõndimise filosoofia"

Prantsuse keelest tõlkinud Mari Tarandi

Tallinna Ülikooli Kirjastus 2016

Bibliotheca CONTROVERSIARUM

227 lehekülge