Alexandra Oliva "Üksinda"

Kui eelmine loetud raamat rääkis kõndimise filosoofiast, siis täna just lõpetasin raamatu kõndimisest praktikast. Põnevikus „Üksinda“ kõnnib noor naine tõsielusarja võtetel võidu poole.

Sisust lühidalt: tõsielusarja 12 osavõtjat võistlevad metsas ellujäämises. Nende kaheteistkümne hulka on valitud väga erinevad inimesed, eemärgiga provotseerida konflikti ja vastandada. Esimestel päevadel võisteldakse gruppide ja paaridena. Iga võistleja kannul käib kaameramees ja kui mitte tema, siis on kaamerad peidetud puu otsa või on need pea kohal tiirleval droonil. Telesari ei ole mitte ainult ellu-jäämisshow vaid ka osav psühholoogiline manipulatsioon osalejatega.

Võitja saab  miljon dollarit, seega tuleb tee võidule läbida üksinda. Saatetiim on andnud võistlejatele hüüdnimed, peategelane, kelle teekonda jälgitakse, hüütakse „Loomaaed“. Tema tuli saatesse enda proovilepaneku eesmärgil.

Hästi kirjutatud, veenvate tegelastega põnev raamat. Omajagu ärritav ka, seda seetõttu, et jutustuse tegevus kulgeb kahel tasandil- enne ja pärast. Lugeja on kogu aeg peategelasest sammu võrra ees, ootab ja püüab ära arvata, millal ja mis kombel tema tõe teada saab.
Üsna alguses lk. 5 antakse järgneva kohta ka pisut informatsiooni: „Ettenägema-tute asjaolude puhuks olid valmis mõeldud varuplaanid, aga selle jaoks mitte.

See on spiraal, nagu spirograaf, laste mänguasi: pliiats paberil, mida juhib plastik. On muster, siis libiseb miski paigast ja …tekib pöörasus. Võhiklikkus ja paanika põrkavad kokku. Head kavatsused annavad maad enesealalhoiule. Keegi ei tea kindlalt, mis juhtus, ei väikeses ega suures plaanis. Keegi ei tea täpselt, mis

läks valesti. Aga enne surma teab produtsent kindlalt vähemasti seda, et m i s k i

o l i  l ä i n u d  v a l e s t i.“

  

No see ei ole küll Cormac McCarthy  "Tee“, aga noore autori esikromaan väärib lugemist. Julge, sitke ja sihikindel kangelanna on sümpaatne ning tema teekond võidule või koju, väärib kaasaelamist. Raamat tuletab meelde, et see mida me näeme, ei ole tihti tegelikkus vaid see, mida me näha tahame. Silmakalpid paneme endale ise pähe.

Õnnelikku lõppu näeb lugeja enne peategelast, peategelane jõuab selleni alles pärast raamatu lõppu, kui midagi vahele ei tule.

Kõndimisest raamatud mulle meeldivad, tuletas meelde ka Sheryl Strayed’i inspireerivat raamatut  „Metsik

Alexandra Oliva

„Üksinda“

Inglise keelest tõlkinud Heija-Liis Ristikivi

Tänapäev 2016

340 lk