Kui
eelmine loetud raamat rääkis kõndimise filosoofiast, siis täna just lõpetasin
raamatu kõndimisest praktikast. Põnevikus „Üksinda“ kõnnib noor naine
tõsielusarja võtetel võidu poole.
Sisust
lühidalt: tõsielusarja 12 osavõtjat võistlevad metsas ellujäämises. Nende kaheteistkümne
hulka on valitud väga erinevad inimesed, eemärgiga provotseerida konflikti ja
vastandada. Esimestel päevadel võisteldakse
gruppide ja paaridena. Iga võistleja kannul käib kaameramees ja kui mitte tema, siis on kaamerad peidetud puu otsa või on need pea kohal tiirleval droonil.
Telesari ei
ole mitte ainult ellu-jäämisshow vaid ka osav psühholoogiline manipulatsioon
osalejatega.
Võitja
saab miljon dollarit, seega tuleb tee
võidule läbida üksinda. Saatetiim on andnud võistlejatele hüüdnimed, peategelane,
kelle teekonda jälgitakse, hüütakse „Loomaaed“.
Tema tuli saatesse enda proovilepaneku eesmärgil.
Hästi kirjutatud, veenvate tegelastega põnev raamat. Omajagu ärritav ka, seda seetõttu, et jutustuse
tegevus kulgeb kahel tasandil- enne ja pärast. Lugeja on kogu aeg peategelasest
sammu võrra ees, ootab ja püüab ära arvata, millal ja mis kombel tema tõe teada saab.
Üsna alguses lk. 5 antakse järgneva kohta ka pisut informatsiooni:
„Ettenägema-tute asjaolude
puhuks olid valmis mõeldud varuplaanid, aga selle jaoks mitte.
Üsna alguses lk. 5 antakse järgneva kohta ka pisut informatsiooni:
See
on spiraal, nagu spirograaf, laste mänguasi: pliiats paberil,
mida juhib plastik. On muster, siis libiseb miski paigast ja … tekib
pöörasus. Võhiklikkus ja paanika põrkavad kokku. Head
kavatsused annavad maad enesealalhoiule. Keegi ei tea kindlalt,
mis juhtus, ei väikeses ega suures plaanis. Keegi ei tea täpselt, mis
läks
valesti. Aga enne surma teab produtsent kindlalt vähemasti
seda, et m i s k i
o l
i l ä i n u d v a l e s t i. “
No
see ei ole küll
Cormac McCarthy "Tee“, aga noore autori esikromaan väärib lugemist. Julge, sitke ja sihikindel kangelanna on sümpaatne ning tema teekond võidule või koju, väärib kaasaelamist. Raamat
tuletab meelde, et see mida me näeme, ei ole tihti tegelikkus vaid see, mida me
näha tahame. Silmakalpid paneme endale ise pähe.
Õnnelikku lõppu näeb lugeja enne peategelast, peategelane jõuab
selleni alles pärast raamatu lõppu, kui midagi vahele ei tule.
Kõndimisest raamatud mulle meeldivad, tuletas meelde ka Sheryl
Strayed’i inspireerivat raamatut „Metsik
Alexandra
Oliva
„Üksinda“
Inglise keelest tõlkinud Heija-Liis Ristikivi
Tänapäev 2016
340 lk
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar