Selle
raamatu juures jäin blogimisega toppama. Lugesin läbi, mida teised selle raamatu kohta kirjutanud on.
Nõustun
kirjutatuga, lisan siin mõned oma mõtted.
„Elutööraamatut“ kehutas mind lugema eelkõige sellega
kaasas käiv kõmu, et autor kaevatakse kohtusse ärisaladuse avaldamise eest.
Tahtsin teada, kas asjasse mittepuutuvana näen ka kohtuasja algeid. Lugemise
käigus kadus „juriidiline huvi“ ja asendus päris huviga. Kohtuasjaks ainest ei leidnud,
aga ma ei tea ka, mis pooltevahelises lepingus kirjas. Ja nii nagu naine
suudab igast asjast teha skandaali või salati, suudab osav advokaat igast
juhtumist üles ehitada kohtuvaidluse. Mina pooli raamatus ei valinud, kuid kuna
raamat mulle meeldis, küllap siis olen autori poolt.
Raamat
on hästi kirjutatud, autor valdab ja valitseb teemat ning sisu pakub kindla
peale huvi ka sellistele inimestele nagu mina, kellel pole ajakirjandusega või
raamatus nimetatud isikutega midagi ühist. Peale selle muidugi, et tarbin
ajakirjandust.
Kindlasti
on raamatul ka kultuuriajalooline väärtus- on see ju armastatud ajalehe
tegemise lugu 30 aasta jooksul. Nautisin teksti, autor on osav sõnakasutaja. Suure huviga
lugesin tekstis kasutatud kirju. Näiteks oli tekstis Postimehe peatoimetaja
kiri Tartu linnavalitsusele sooviga saada kioskile koht kesklinnas. Nii
oskuslikult komponeeritud kiri oli, et imestasin kui koht läks siiski
konkurendile. Olen ise ka sõnakummardaja ja oma töös näen, et oskuslikult
koostatud kiri aitab peaaegu alati. Imetlesin ka autori head ärivaistu ja süüvisin
skeemidesse.
Võin
ühe käe sõrmedel üles lugeda elulooraamatud, mida olen lugenud, see valdkond
mind ei paelu. Loetud raamat ei ole elulooraamat, autor ise nimetab
elutööraamatuks- vähem isiklikku elu ja rohkem „elu ajakirjanduses“.
Lugemisel
meenutas mulle mõnevõrra Knausgaardi „Minu võitlust“, mis kuigi eluloost
maha kirjutatud, pole elulooraamat vaid
ilukirjanduslik teos. Ka Knausgaard pidi oma raamatu pärast kohut käima. Sellega sarnasused suuresti piirduvadki. Kui
Knausgaard kirjutab oma elust üles kõige häbenemisväärsemadki seigad ja on enda
ja teiste suhtes halastamatu, siis Kadastik pikantseid seiku isiklikust
elust ei avalda ja oma tegudele otsib ning leiabki alati vabandused.
Samaealisena
meeldis mulle raamatus see osa, kus autor kirjeldab oma tegevust ENSV ajal. Minu
arvates kirjutas ta seda ausalt. Kõik ei olnud ENSV ajal vabadusvõitlejad, valdav
osa olid tublid ja korralikud nõukogude kodanikud. Nagu minagi. Kui lugesin õhinaga
„Arbati lapsi“ ja Solzenitsõnit, olin vapustatud ja pidasin vimma vanemate
vastu, kes minu arvates olid mind hoidnud pool elu teadmatuses. Tundsin end
petetuna. Või oodatakse tagantjärgi minult ja minusarnastelt, et oleksime ise
pidanud jõudma õigete järeldusteni. Aga kuidas?
Pärast
keskkooli oodati minult, et õpiksin ajakirjandust. Olen mitu korda mõelnud, kui
hea siiski, et valisin teise eriala. Tubli nõukogude kodanikuna oleksin teab mis
jama kokku kirjutanud.
Meelde
jäi raamatust veel see, et kusagil
alguses kirjutas autor oma muusika-armastusest ja märkis: „Ma arvan inimesi mõistvat
läbi muusika ja ka mind oleks tõenäoliselt kergem mõista mitte selle põhjal,
mida loen, vaid selle põhjal, mida kuulan“.
Kui
autor 2015 oktoobris lavastas peatoimetaja ametilt lahkumise tseremoonial
näidendi „Suudlus Postimehega“
Keda
iseloomustas autor Chris Rea „The Road to Hell“ saab teada, kui lugeda
raamatut.
Autor
on raamatule esilehele asetanud eneseiroonilise moto:
„Paljudest ajakirjanikest
saavad karjääri mingis punktis ajakirjanduse ajaloo ja traditsioonide tundjad,
näiteks siis , kui ametikõrgendus on lõplikult välistatud ja nad asetavad end
kõigi poolt armastatud grand old man’i rolli.
Nigel
Forster „Bluff Your Way in Journalism“.
Mart
Kadastik
„Nüüd
ma siis kirjutan
Elutööraamat
Kirjastus
Varrak
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar