Michel Houellebecq "Alistumine"

Michel Houellebecq

„Alistumine“

Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm

Kirjastus Varrak 2016

205 lehekülge

Viimane raamat sel aastal, tegelikult mitte viimasena loetud. Ostsin raamatu kohe endale jõulukingiks kui see raamatupoodi ilmus ja lugesin läbi. Aga kirjutada raamatust ei osanud.

Minu austus Houellebecq’i vastu on suur, pean teda 21.sajandi klassikuks seniavaldatu järgi ja klassikute kohta ei oska ega julge ma tavaliselt rohkem kirjutada kui seda, kas meeldis või ei meeldinud.

„Alistumine“ pettis mu ootusi. Ootasin tõlget väga, tahtsin lugeda islamiseerunud Euroopast.  Lootsin vist lugeda midagi ulmeka taolist. Tõsi, raamatus ongi tegevus tõstetud 2022 aastasse, aga siiski hõlmab nn. Uus Euroopa raamatust ehk vaid ühe kolmandiku.

Lk. 199 „Siinkohal meenus mulle Tanneur ja see, et ta oli võrrelnud Ben Abbesi keiser Augustusega sel õhtul kui olime koos tema Loti maamajas õhtust söönud; võrdlus näis Rediger’ile huvi pakkuvat, ta jäi hetkeks mõttesse. Läbirääkimised Liibanoni ja Egiptuse vahel edenesid jõudsalt, ütles ta, ja esimesed kontaktid on loodud ka Liibüa ja Süüriaga, kus Ben Abbes oli üles soojendanud oma isiklikud tutvused kohalike moslemivendadega. Tegelikult üritas ta vähem kui ühe põlvkonnaga ja üksnes diplomaatilisel teel üles ehitada seda mille teostamiseks oli Rooma impeeriumil kulunud sajandeid- liites juurde, ja pealegi ühegi püssipauguta, suured territooriumid Põhja-Euroopas, kuni Eesti, Skandinaavia maade ja Iirimaaani välja.“

Raamatu põhjal võiksin öelda, et kõik, mis toimus, toimus just selliste meeste pärast nagu peategelane.

Suurem osa teosest on vananeva šovinistliku mehe ja keskpärase ülikooliõppejõu heietused oma uurimistööst ja eraelust. Seejuures lugesin tähelepanelikult ja guugeldasin ka uurimisobjekti J.K. Hysmansit. Imestasin, et Hysmans on tõesti olemas, minu arvates oleks raamatule kasuks tulnud kui uurimisobjekt oleks olnud väljamõeldud isik. Ja mis puutub ülikooli siseelu kirjeldusse, siis sellest on huvitavamalt ja kaasahaaravamalt kirjutanud David Lodge  raamatutes „Väike maailm“, „Väärt töö“, ja „Ühest kohast teise“.

Aga riiulil teiste Houellebecq’de  kõrval raamat nüüd seisab ja olgu peale.

Võib-olla on nii nagu „Alistumine“ peategelane arutleb J.K. Hysmansi kohta lk. 31

„Kui keegi on kirjutanud sedavõrd võimsalt originaalse, maailmakirjanduses täiesti enneolematu teose, siis kuidas saab ta pärast seda edasi kirjutada?“

Ma mõtlen siin raamatuid  „Kaart ja territoorium“ ja „Elementaarosakesed“ .

Eestikeelse raamatu kujundus ( Toomas Niklus) väärib tähelepanu, originaalis on raamatu kaas selline.