Lionel Stoléru "Kollased iirised"

Raamat on maiuspala psühholoogiahuvilistele ja neile, kes elu keerdkäike üritavad lahendada Freudi abil, aga mitte ainult. Meeliköitev lühiromaan, milles nõtked dialoogid vahelduvad peategelase- jutustaja nauditavate mõtisklustega. Targalt kirjutatud, tulvil salapära ja pakub põnevust enamgi veel kui kehv krimka. Kui veel natuke metafoore lisan ja paigutan oma viimati loetud raamatud kolmekäigulise lõunasöögi menüüsse, siis on "Kollased iirised“ täiuslik  dessert- mõistlik lehekülgede arv ja hõrk maitsete bukett. No tegelikult ei kõlba see lääge võrdlus küll kusagile. Nii palju siis soovist olla huvitavam ja vältida stampi  meeldib- ei meeldi.

 Autor pakub eraldi huvi! Tema kohta antakse teada, et Lionel Stoléru, sündinud 1937.a. Nantes’s, on rumeenia päritolu prantsuse poliitik ja majandusteadlane, kuulus ministrina Prantsusmaa presidendi Valéry Giscard d'Estaing kabinetti. Samas oli ta ka tunnustatud muusik, kes põhitöö kõrvalt seisis aastaid kord kuus dirigendina enda loodud Euroopa romantikute orkestri ees. Kui ta mõned aastad tagasi nõustas majandusteadlasena Ukraina valitsust, andis ta Ukraina sümfooniaorkestriga mitu kontserti. Ta oli tuntud ka heliloojana. Nii võis teda kahtlemata nimetada mitmekülgsete huvidega multitalendiks.
Aastal 2015 avaldas Lionel Stoléru oma esimese ja ainukese romaani „Kollased iirised“ ja 2016.a. suri.

 Peategelane- jutustaja on intelligentne ja sümpaatne üldarst. Ennast tutvustab jutustaja romaani avasõnades nii: „Olenemata sellest, millise eriarstiga on tegemist, peitub meditsiinipraktikas teatava psühholoogiline mõõde, mille olemasolu olin õpingute ajal sageli aimanud, aga millest sain teadlikuks alles pikkamööda oma tööelu käigus.

Olin valinud üldarsti eriala mitmel põhjusel. Esimene, täiesti isiklik, oli soov mitte kapselduda ühtede ja samade tervisehäirete või ühe ja sama kehaosa korduvasse uurimisse. Tahtsin vaheldust ja vältida monotoonsust. Teine põhjus kujutas endast peaaegu mängu või väljakutset: kas ma olen võimeline ära tundma ja diagnoosima inimest vaevata haigust, kui ma ei tea sügavuti kõike, selle olemusest ja põhjustest. Kõige tähtsam, kõige altruistlikum põhjus seisnes aga selles, et valitud amet lubas mul kohata kõikvõimalikke isiksusi, arglikke ja võimukaid, enesekindlaid ja vaevatuid. Inimliku komöödia erivormilisust on kirjeldatud Dantest Balzacini ja ma ei väsinud avastamast selle lõputuid rikkusi või, minu enda kogemusi arvestades, pigem lõputut vaesust“.

Kui raamatu idee lühidalt kokku võtta, siis on lugu sellest, kuidas eristada tõde ja vale.

Doktori juurde tuleb konsultatsioonile  proua Saint Fulgent, lesk, kahe lapse ema, on intelligentsuse ja laia silmaringi tõttu kirjastuse hinnatud töötaja. Ühel päeval läheb ta oma arsti juurde murega, et on saanud tänutäheks eelmise õhtu eest kimbu kollaseid iiriseid, aga ta ise on kindel, et oli terve õhtu üksi kodus. Sellele episoodile hakkavad järgnema üha uued kummalised lood, kuni ta raviarst võtab appi psühhiaatri, kes ütleb: „Teie, üldarstid, lähtute oma töös räägitust, mina, psühhiaater, mitteräägitust.“

Tegelikult vangub proua de Saint Fulgent mälestuste koorma all, mida ta on oma alateadvuses maha surunud: abikaasa enesetapp pärast tema juhitud kirjastuse pankrotti, isa hirmsad teod Teise maailmasõja ajal, ema, kes tema õe surnuks kägistas ... Psühhiaatri abiga algab pikk alateadvuslike protsesside analüüs, et tuua proua de Saint Fulgenti mällu tagasi teadvusest tõrjutud valusad mälestused ja ta siis neist raviseansi ajal hüpnoosi all lõplikult vabastada.

Eeltoodu oli tutvustusest.

Raamatus on hulganisti viiteid kirjandusele, muusikale ja teatrile, see on intelligentse inimese intelligentne raamat.  Kirjutatud arusaadavas kaunis keeles elutarga varjatud huumoriga.  Väga hea tõlketöö Sirje Keevallikult, kes on minu arvates üks parimaid prantsuse keelest tõlkijaid. Tema „Nüüdisromaani“ tõlgetele pole kunagi midagi ette heita.

Raamatu avalehel on omalaadne pühendus „Avaldades austust Stefan Zweigile“.

Mõned kohad kirjutasin endale välja. Arvestades autori musikaalsust ei ole üllatav, et peategelane doktor kasutas läbivaatuse ajal Mozarti ja Beethoweni  muusikat, seejuures aitas „Kuupaistesonaat“ – erilises ängis olevaid inimesi. „Mul polnud jultumust minna teatud juhtudel oma katsetustega Wagnerini“.

Lk. 16 „Üks mu muusikateadlasest sõber selgitas, et Chopini klaverikontserti f-moll kuulates pole vaja lugeda tema kirju sõber Tytusele, saamaks teada, et ta on armunud Konstancjasse: piisab kui jälgida adaadžos nootide seotust ja pause, mida õigustatult nimetatakse muusikas „oheteks“, et mõista kuidas heliloojal on raske hingata ja end väljendada. Armastusevaldused on harva oraatorlikud esitused. Hääl, mis kurku kinni jääb, ei saa kõmiseda.“

Raamatu tegevus toimub Pariisis ja kui põnevalt autor määratleb seda linna lk. 39 „Mul oli nõrkus selle Cité kõrval asuva väikese saare vastu, mis kunagi oli osa Lutetiast, Pariisi hällist. Ma võrdleksin Pariisi puutüve läbilõikega, milles aastad on näha kontsentriliste ringidena. Päris keskel oleva vanima osa, säsi, moodustavad Saint Louis’ ja Cité saar. Siis alates Notre-Dame’ist joonistuvad välja rõngad kuni ringbulvarini. Kui neid kokku lugeda kakskümmend, siis ei tähenda see mitte kahtkümmet linnaosa, vaid Pariisi olemasolu kahtekümmet sajandit. Säsi rõngad jäävad keskele ja ulatuvad hõrgu puuni, kus algavad suhteliselt hilised Hausmanni kvartalid .See on kütkestav.“

 Nautisin raamatu lugemist algusest lõpuni.

Lionel Stoléru

„Kollased iirised“

Eesti raamat 2017

Tõlkinud Sirje Keevallik

144 lehekülge