"Jackie" kinos.

Vaatasin filmi varsti juba pool kuud tagasi, aga pole osanud sellest kirjutada. Minu ootused filmile olid kõrged- peategelase huvipakkuv isik ja soov temast kui inimesest rohkem teada saada. Ma ei läinud kinno Jackie kostüümide pärast, aga nende vastu polnud mul ka midagi.

Tutvustust ma eelnevalt ei lugenud, teadsin vaid, et peaosatäitja oli Kuldgloobuse nominent ja kandideeris ka Oscarile.

Filmi on kiidetud just teostuslikust küljest, selle kohta pole mul midagi ette heita.

Peategelane oli väga kaunis (Natalia Portman), ka suures plaanis, atentaadi hetked olid verdtarretavad, verises kostüümis Jackie traagiline ja matuserongkäik võimas. Kuulus režissöör ja puha. Küllap ei mõista ma filmikunsti, aga „Jackie“ ei liigutanud mind ja jättis üpris külmaks. Filmimuusika oli alguses sünge ja hiljem ei pannud ma seda enam tähele. Lugesin kusagilt, et film näitab poliitikuid inimlikust aspektist, aga mina seda ei kogenud. Oli küll Jackie suhetest usu ja jumalaga (usalduslikud vestlused hingekarjasega), leina ja üksindust, aga rohkem jäi mulle meelde pooside võtmine, mure positsiooni kaotuse pärast ja sellega leppimine.

Poliitikut isiklikust küljest, et lisaks poliitikale võib poliitik olla andekas kunstnik ja looja, näitas hiljuti loetud raamat, endise Prantsuse ministri  Stoleru raamat „Kollased iirised“,

„Jackie“

Režissöör: Pablo Larrain

Osades : Natalie Portman, Peter Sarsgaard, Grta Gerwig, Billy Crudup, John Hurt.