Üks luuletus- Vladislav Koržets

Ostsin Vladislav Koržetsi luulekogu „Laulud või nii“. Leidsin raamatust luuletuse , mis minu jaoks haakus  imehästi   Tiia Toometi raamatust „Vanaduse võlud“  Tiia Toomet "Vanaduse võlud"  väljakirjutatud katkendiga miniatuurist „Elu täiuse hetked“.  See kulgemise, maailmaga üheks saamise emotsioon on minu jaoks luuletuses  „X“ olemas.

Ma justkui tean, mismoodi kasvab rohi,

mismoodi puhub tuul või sajab vihm,

tean umbes sedagi, kuis koeb ja kooleb lõhi,

kuis lahvatab ja raugeb kihk.

Ma justkui tean, kuid ikkagi ei jaga,

et kuidas just ja üleüldse – miks?

On kõige sees ja kõige ees ja taga

üks tundmatu, üks määramatu X.

Justnagu tabamatu meson-boson

on olemises saladus, see X.

Ja ma ei tea, kuid seda enam usun,

et ma ei peagi teada saama miks.

Ja puhub tuul ja niidul kasvab rohi

ja kõik mis on, on korraga ÜKS.

Jões jälle koeb ja jälle kooleb lõhi

ja X on X on X on X on X.

Vladislav Koržets