4 raamatut

Lone Theils

„Saatuslik merereis“

Tõlkinud Eva Velsker

Varrak 2017

358 lehekülge

Olin just lõpetanud „Sa  pead suudlema Silvat“  Birk Rohelend "Sa pead suudlema Silvat", milles peategelane oli naisajakirjanik, kes hakkas omal käel vanu saladusi lahti arutama ja kadunud lapsepõlvesõpra otsima.

 „Saatuslikus merereisis“ hakkas samuti noor ja tarmukas naisajakirjanik otsima kadunud tüdrukuid. Aga see oli ka ainus sarnasus. Nora on ikka mitu kraadi kangem naine kui Silva, harrastab kickpoksi ja väljub vägagi kriitilistest situatsioonidest kergelt. Ka raamatu üldine meeleolu on teine. Silva-raamat oli selline nordic-noir, kõik suuremal või vähemal määral õnnetud, Silva ise rahulolematu ja kogu aeg hirmul, tema kooselu lapsega isaga kohe-kohe kokku kukkumas. Nora on vallaline, rõõmsameelne ja kartmatu. Nora-raamat pakub piisavalt action’i, vähem isiklikku elu ja kui, siis sellist, mida võiks kadestada, armastusevalu ning õnnelikku lõppu.

Põnev lugemine lõpuni välja. Raamatus on juttu sarimõrvaritest, Nora käis ühe sellisega isegi kohtumas. Lugedes meenus mulle üks varemloetud hea raamat sarimõrvaritest. Küll pidin kaua otsima, kuni pealkirja üles leidsin, vanasti mul blogi ei olnud.

Sebastian Junger „Surm Belmontis“.

Nora kuulas Taani lauljat John Mogenseni. Kuulasin minagi, ei tea Taani lauljatest midagi. 

Ketlin Priilinn

„Kas keegi kuuleb mind?“

Rebecca Lindebergi sarja 2. raamat

Ketlin Priilinn ja kirjastus Tänapäev 2017

295 lehekülge

Veel üks krimka Esti naiskirjaniku sulest ja nagu kaanelt selgub, siis juba teine Rebecca Lindebergi sarjast.

Nii nagu Silva-raamatu juures kirjutasin, oli ka selles raamatus kõike liiga palju: koguni nelja uurija eraelu, noore naise emaga läbisaamist, koolikiusamist, anoreksiat, lesbilist suhet, narkokaubandust, õpetajasse armunud koolipoissi ja see pole veel kõik. Kuna peategelane on uurija, mitte ajakirjanik või mõrva uuriv koduperenaine, siis mina oodanuksin enamat keskendumist uurimistööle.

Järgnev pole küll raamatu „süü“, aga avastasin, et mul on kergem lugeda õõvastavatest kuritegudest, mis toimuvad kusagil mujal, vähemalt üle lahe. Eesti omad „krimkad“ riivavad turvatunnet, tahaksin uskuda, et meil midagi sellist ei toimu. Selle eksliku uskumuse all kannatab juhtumi tõenavõetavus.

Seda peab eesti tüdrukute kohta küll ütlema, et pealkirjad on neil meeldejäävad.

Denyse Woods

 „Öine Innsbrucki rong“

Inglise keelest tõlkinud Eva Nilson

Ersen 2017

272 lehekülge.

Moto: „Ja inimesed armastuse rüüs on pillutatud nelja tuule poole

Ilma mingi põhjuseta

Põhjuseta, mida oskaksin öelda“.

Denis Devlin „Little Elegy“

(Iiri poeet)

Tutvustusest:

Öises Innsbrucki rongis kohtuvad juhuslikult endised armastajad Richard ja Frances – neli aastat pärast nende mõistatuslikku lahkuminekut rongireisil läbi Sudaani kõrbe tohutute avaruste. Nad räägivad kumbki oma loo hirmust, segadusest ja kaotusest, püüdes lahti harutada tõde juhtunu kohta ja seistes silmitsi kibeda võimalusega, et üks neist valetab.

Ja nii see raamat kulgebki: I osas jutustab naine oma loo, II osas on jutustajaks mees. Mõlema lood hoiavad meeli elevil ning põnevuse üleval. Richardi lugu on kui kõige hullem õudusunenägu – rongist maha jäänud, raha ja dokumentideta Sudaani kõrbes.

Lk. 151 Nälg muutus üha suuremaks, aga ta pidi sellest üle saama, sest kõik, mis ta tegelikult vajas, oli jook. Kui ta saab juua ja kui Madgid lahkub sellel päeval, siis on kõik korras. Aga kuidas ta igatses raha järele. Sularaha. Ilma selleta ei ole ta eimiski. Ta ei saanud isegi ennast toita, ennast joota. Ilma rahata ei olnud tal selles ümbruses mingit mõtet, sest ta ei olnud turist ega abitööline ega üldse keegi, kellel olnuks kellegi, isegi enda  jaoks mingi väärtus. See oli veider seisund: ei mingit identiteeti ilma dokumentideta, ei mingit lootust ilma Madgidita. Tal oli muidugi vabadus,; ta ei olnud seina külge aheldatud ega kongi lukustatud, kuigi Suleimani vilets punker sellena tundus. Aga vabadusest ilma rahata ei olnud talle kasu. Tema ainus varandus oli nende heldus, kellel oli niigi kõike vähe“.

Kõrbeteel meenus Richardile John Lennoni laul kehva ilmaga tolmusel teel olemisest: . .. „Cool, clear water, water, water, water“.

Otsisin ja leidsin-John Lennon  „Old Dirt Road“

Raamatu kolmas peategelane magab või teeskleb magamist sel ajal kui mees ja naine jutustavad  ning teeb kuuldust oma elu suhtes järeldused.

Elena Ferrante

„Minu geniaalne sõbranna“

Lapsepõlv,noorus

Napoli-romaani sarjade esimene raamat

Itaalia keelest tõlkinud Tiina Randviir

Varrak 2016

Raamat lõpeb nii, et tahan juba teada, mis saab edasi Lilast ja Elenast. Elenast, selge, saab kirjanik, aga Lilast?  Ootan juba järgmiste raamatute tõlkeid, aga 

"Varraku" kodulehel veel järgmisi osasid „ilmumas“ alt ei leia.

Seevastu lugesin, et USA telefirma HBO toob ekraanile Elena Ferrante  Napoli-romaanide sarja avaosa “Minu geniaalne sõbranna”.

Elena Ferrantelt on Moodsa Aja sarjas ilmunud „Üksilduse päevad“, ka väga hea raamat. Siis kirjutati kaanel, et salapärane ja kättesaamatu autor, kes varjab end

Pildil Anita Raja, staažikas saksa kirjanduse tõlkija, kes väidetavalt peidab end Elena Ferrante pseudonüümi taha. Ajakirjanikud uurisid välja. 

Tutvustusest: „Minu geniaalne sõbranna” viib lugejad 1950. aastate Napoli vaese ja troostitu linnaosa tänavatele, kust saab alguse Elena ja Lila elukestev sõprus. Tüdrukud käivad koos koolis ning avastavad koos oma karmi ja elust pulbitsevat naabruskonda. Kui Lila on üliandekas ja haarab kõike lennult, siis Elena on visa ja edasipüüdlik. Nende maailmad hakkavad teineteisest üha kaugenema, kui Elena vanemad on vastumeelselt nõus tütre haridusteed toetama, Lila vanemad seda aga ei tee. Tüdrukute käekäigu ja nende kodukandis toimuvate muudatuste kaudu peegeldab Ferrante samalaadseid protsesse kogu linnas ja Itaalias tervikuna.

Ferrante Napoli-romaanide esimene raamat „Minu geniaalne sõbranna“ ilmus 2012. aastal ja kolme järgneva aasta jooksul lisandus veel kolm raamatut. Sarja viimane raamat „Kadunud lapse lugu” valiti 2015. aasta Bookeri rahvusvahelise auhinna lõppvalikusse ja ajakiri Time nimetas Ferrantet saja 2016. aasta mõjukama inimese hulgas.“

Väga hea raamat ja väga hea tõlge.

Mõned head koha märkisin ka ära:

Lk. 63 „Kuuma ilmaga, mänguvõlgade ja ärritava purjusoleku vahel Solara baaris jõuti tihti meeleheiteni (see sõna tähendas dialektis kõikide lootuste kaotust ja ühtlasi täielikku rahatust.“

Lk. 123 „Tänapäevaseid sõnu kasutades võiks selle kokku võtta järgmiselt : ei ole olemas liigutusi, sõnu, ohkeid, mis ei sisaldaks kõikide kuritegude summat, mida inimolendid on sooritanud või sooritavad.“

Aprill juba on selline, et pean valima töölt tulles, kas loen või kirjutan. Puudujääva aja olen aias.