"Kolm talve" Draamateatris

Tena Štivičić

„Kolm talve“

Esietendus 3 dets. 2014 Londoni Rahvusteatris,

Esietendus Eesti Draamateatris 21.04. 2017

Lavastaja Priit Pedajas

Kunstnik Pille Jänes (külalisena)

Tõlkinud Kalle Hein

Osades:

Maria Klenskaja- Monika Zima, Rose ema

Kersti Heinloo- Rose King, Maša ja Dunja ema

Ülle Kaljuste- Maša Kos

Laine Mägi- Dunja King, Maša õde

Britta Soll- Alisa Kos, Maša tütar

Liisa Saaremäel – Lucija Kos, Maša tütar

Ita Ever- Karolina, Koside maja endine omanik

Pildid teatri kodulehelt.

Guido Kangur- Dunja ja Maša isa

Tõnu Oja- Alisa ja Lucija isa

Tiit Sukk-Karl Dolinar, Dunja mees,

Taavi Teplenkov- Igor, perekonnasõber

Viire Valdma- kommunistist ametnik

Christopher Rajaveer- Marko

Suurepärane teatrielamus. Esiteks juba näidend ise.

Kolme põlvkonna naiste elu läbi aastate 1945, 1990 ja 2011 (segipaisatult) Horvaatia keerulise ajaloo taustal. Seejuures ei ole ajalugu liiga palju, ainult niipaljukest, et perekonnalugu jutustada.  Ega  saa ka ühegi eesti pere lugu, milles  mitu põlvkonda koos, ajalugu puudutamata jutustada.

Kavas on suurepärane kronoloogia  alates 1918 aasta Austria-Ungari lagunemisest kuni 2013. Natuke teab igaüks ise ka.

Tahes või tahtmata meenub etendust vaadates meie endi lähiajalugu: Nõukogude Liidu lagunemine, omandireform , uuskapitalism ja Euroopa Liitu astumine.

Endiste  Ida-Euroopa  riikidel ajaloos on palju ühist ning see teeb näidendi huvitavaks, paneb kaasa mõtlema ja puudutab hinge. Ja seejuures ei ole näidend šokeeriv vaid rahulik ja aus tagasivaade lähiajaloole, vaatamata sellele, et Jugoslaavia lagunemine oli verine vennatapusõda.   

Teatri kodulehelt:

November 1945, jaanuar 1990, november 2011. Horvaatia, Zagreb. Perekond Kos saab pärast Tito kommunistide võimuletulekut õiguse kolida jõuka perekonna võõrandatud majja, seal elatakse üle nii Jugoslaavia lagunemine ja Horvaatia iseseisvumine (1991) kui ka Euroopa Liitu astumine (2013). Ajalugu loob perekonnalugu. Mitme põlvkonna naised peavad ikka ja jälle kohanema poliitiliste muutustega ja oma elu üles ehitama, kui ajalugu nende peresuhetesse lõikub. Horvaatia autori Tena Štivičići rikkalikus detailses mosaiigis põimuvad intiimsed ja ideoloogilised, ärilised ja eetilised valikud. Kommunistliku topeltmoraali asemele asub hingetu uusrikkus, kodust lahkutakse kord põgenikuna, kunagi poliitilise või nüüd tööpagulasena.

Vana ja uhke, ent lagunev Zagrebi maja on nagu üks peategelasi, temas kuhjuvad erinevad ajastud ja kihistused, aristokraatlik, fašistlik, kommunistlik, rahvuslik, kapitalistlik. Autor ja aeg aina pööravad oma kaleidoskoopi ja eri ajastute infokillud moodustavad jälle uue pildi, kaugete sündmuste kaja kõneleb ja kujundab saatusi.

Näidendi kirjutamiseks sai 1977.aastal sündinud autor  inspiratsiooni oma perekonnaloost, oma ema, tädi, vanaema ja vanavanaema saatusest. Emapoolses suguvõsas on nelja põlvkonna vältele sündinud ainult tüdrukud. 

Näidendi Monika jagab sama saatust autori  vanavanaemaga. Lihtne hariduseta naine, kes oli rikkas majas teenijannaks, jääb vallalisena rasedaks ja heidetakse külakogukonnast välja. Nii näidendis kui elus on järgmised põlvkonnad madalseisust välja jõudnud haritud naised. 

Autor õppis algselt Zagrebi Draamakunsti Akadeemias ning seejärel Londonis. „Kolm talve“ on kirjutatud inglise keeles. Näidendit on mängitud Sloveenias, Saksamaal, nüüd ka Eestis.  Kavalehel Eve Paaveri intervjuus autoriga, märgitakse, et tulemas on lavastus ka USA-s. Ida –Euroopa ajalugu huvitab ja mitte ainult nii šokeerivas vormis nagu Oksaneni „Puhastuses“:

Hästi sujus minu arvates ka näitlejate mäng ja seda just ansamblina.

Mulle meeldis seekord väga Ülle Kaljuste, tema oli minu selle etenduse täht. Kersti Heinloo meeldis ka, aga tahaksin teda veel, näiteks 10 etendust hiljem, näha. Pisut ebalev tundus esietendusel. Kiidusõnu väärib Ita Ever, igal etendusel, räägib ta vaikselt või kõvasti, võib imetleda tema laitmatut diktsiooni. Ta on alati lisaks sellele, et nähtav, alati kuuldav.

Kui see on mõõdupuuks, siis publik seisis aplausi ajal püsti. Juhuslikult teatris kohatud Tallinna sõbranna , vahepeal käis ta ainult Linnateatris ja NO-s ,kui see veel mängis, ütles, et Draamateatri tükid lähevad järjest paremaks.

Oli tõesti väga hea .