"Küllus" Rakvere teatris

Rakvere Teater

„Küllus.

Metsiku Lääne naised“

Autor Beth Henley

Tõlkis Külli Sepa

Esietendus Rakvere teatris 20.jaanuaril 2017

Lavastaja Filipp Los (Venemaa)

Kunstnik Hardi Volmer

Kostüümikunstnik Ketlin Kütt

Muusikaline kujundaja Elmar Sats

Mängisid:

Ülle Lichtfeldt- Bess

Anneli Rahkema- Macon

Margus Grosnõi-Jack

Tarvo Sõmer-Will

Eduard Salmistu ja Elmar Sats

Tutvustusest teatri koduleheküljel: „Kaks noort naist, Bess ja Macon, kohtuvad juhuslikult postimaja ees. Mõlemal on reisikotid kaasas ja plaan ühine: ajalehekuulutuse kaudu leitud peigmeestega abielluda. Esmapilgul teineteisele kõiges sarnanevatest neidudest saavad abielunaised, naabrid, saatusekaaslased. Nad unistavad ideaalsest paigast, kus saada õnnelikuks, kuid kumbki teeb seda omal moel.

Me liigume kaasa nelja inimese eludega 25 aasta jooksul piiritu taevakaare all, kus tähed ripuvad nii madalal, et võiks neid sõrmega puudutada. Kuid mis siis, kui nooruseunistused ei olegi määratud teoks saama? Saatus pakub nii rõõme kui pettumusi. Ent kõige kiuste jääb alles lootus püüda kinni säravad õnnehetked.“

Nägin etendust juba märtsi algul, mis siis kuu aeg hiljem sõelale on jäänud.

Sisu on enam-vähem meeles, aga seda ümber jutustama ei hakka. Ise ka enne etendust ei loe täpseid sisukokkuvõtteid peale selle, mis teater oma koduleheküljel  avaldab. Etendusele tahan minna uudishimulikult ja avatud südamega ning avali meelega vastu võtta kõik, mis laval juhtub. Neil harvadel kordadel, kui olen lugenud väga täpseid ülevaateid eelnevalt, olen mõnikord jätnud teatrisse minemata, millest on hiljem kahju. Ja teine kord olen nähtule lähenenud kindla ootusega, mis segab etenduse jälgimist ja nautimist.

Mulle meeldis etenduse naispoole mäng. Ülle Lichtfeldt oma tuntud headuses. Ma pole just tema fänn.  Ajuti tundub, et ta mängib üht kindlat tüüpi naisi.  „Külluses“ oli tema Bess I vaatuses aga hoopis teistmoodi  karakter ja seda oli huvitav jälgida, samuti Bessi muutust etenduse vältel.

Etenduse täht minu jaoks oli Anneli Rahkema, parim osa, mida ma temalt olen näinud.  Tema särtsu, hoogu ja suurejoonelisust oli terve lava täis, selle varju jäi etenduse meespool.  Või pididki nad varju jääma?  Minu arvates mehed lihtsalt olid laval, naised etendasid karaktereid.

Lavakujundus oli kahvatu ja hall, midagi meeldejäävat ei olnud. Mõtlesin, et kas külalisetendusel aetakse provintsis odavamalt läbi ja päris teatris on midagi etemat.

Enim häiris lavastuse muusika, mina ei leidnud mingit seost tüki sisuga. Muusika oli kohati nii häirivalt vali, et ootasin, millal see ükskord ära lõppeb. Etenduse kodulehel on küll hoiatus, et etenduses kasutatakse valjusid heliefekte, aga ma ei saanud ju sellepärast teatrisse minemata jätta.

Etendust soovitan, et näha väga heade näitlejate mängu ja sisu on nagu ikka mõnes Ameerika westernis kinolinal, ainult lahjemas variandis.