Minu ebaõnnestunud mai ja juuni algus.

Maikuu  ja pool juunit ebaõnnestusid täielikult. Kevad narris, mõnikord harva paistis päike, aga öösiti langes temperatuur alla nulli. Kui möödunud aastal olid mul 23. aprilliks kõik külvid kastiaias tehtud, siis sel aastal tegin esimesed külvid 5.mail ja needki kiratsesid terve kuu: jäid mitu korda lume ja lörtsi alla. Aiast sel kevadel palju rõõmu ei olnud. Nüüd juba on:

Kastiaed kasvatab peale umbrohu ka juba üht-teist:

Lugemisest polnud samuti rõõmu: alustasin lugemist ja jätsin pooleli, alustasin jälle ja taas pooleli. Vist oma tosin korda. Tõsi küll, enamus neist olid krimkad. Näiteks  Robert Bryndza „Tüdruk jääs“, Daniel Cole „Kaltsunukk“, „Saatuslik merereis“ ja Lars Kepleri „Uneliivamees“ jäid lõpuni lugemata.

Lee Childi „Ebaõnn ja äpardused“ lugesin siiski läbi. Jack Reacher tuntud headuses, ei midagi enamat.

Proovisin ajaviitekirjandust: Monika Peetzi „Teisipäevanaiste pudru ja kapsad“. Sama autori kaks esimest raamatut: „Teisipäevanaised“- meeldis väga; „Seitse päeva söömata“- oli ka hea, aga see kolmas oligi loetamatu pudru ja kapsad. Pealegi pole need viis sõbrannat just inimesed, kelle elukäiku tahaksin pikka aega jälgida.

Blogipidamine jäi unarusse. Käisin mais Theatrumi etendust „Dehli tants" vaatamas, etendus meeldis mulle väga, pani pikalt mõtlema, aga mitte kirjutama. Mõttes oli blogipidamise üldse lõpetada, aga mõtlesin ümber. Igale madalseisule järgnevad paremad ajad ja võib-olla hakkan taas kirjutamisest rõõmu tundma.

Üha enam vaevab aga mõte, et olen oma blogile liiga pretensioonika pealkirja pannud ja peaksin nime vahetama. Enesekriitiliselt pean tunnistama, et mu kultuuritarbimine on õige pisku ja kultuuriblogina kirjutatu oma eesmärki ei täida. Küllap suudaks keegi teine sellise nime all blogi mitmekesisema sisuga täita. Seni pole uut nime veel välja mõelnud, aga mõtlen sellele. Nii või teisiti peaksin juunikuust lisama bloginimele „65+“. 

Seega olen jõudnud vanuriikka. Ei taha tunnistada, aga küllap põen ka seda. Aega on järjest vähem, raamatud jäävad lugemata, lapselapsed saavad enne suureks kui vanaema kohuseid hakkan täitma, tervis annab tunda jne.jne.  Minu vanuses oli minu ema juba 10. aastat kodune pensionär. Mina olen moodne töötav vanur. Kui ma ei lõpeta, siis elu möödubki töötades. Võib-olla peaksingi mingit vananemise blogi pidama.

Sünnipäeva tähistasin Viinis. Lubasin endale pärast teist Viini reisi, et 65. sünnipäeva pean Viinis. Õnneks leidsin sõbranna, kes minuga kaasa tuli, üksi ei oleks seekord tahtnud. Abikaasa käis minuga esimest korda Viinis ja ütles, et tema jaoks on see linn end ammendanud. Minu jaoks mitte.

Tegelikult ebaõnnestus ka Viini reis. Kohe esimesel päeval ägenes 31 plusskraadi palavuses astma. Hooravimit mul kaasas ei olnud, õnneks vastutulelik apteeker halastas mulle ja andis ravimi. Nii kulgesidki 4 päeva Viinis 5 tunniste, hiljem 4 tunniste, tsüklitena ühest ravimidoosist teiseni.  Käisin ringi vähem kui algselt planeerisin, aga Viin sai ka seekord nähtud. Võib-olla kirjutan sellest hiljem.

Öine Viini ooperimaja. Suurel ekraanil on balleti „Luikede järv“ live-ülekanne. Meie balletietendusel ei käinud, olime sel õhtul Musikvereini kuldses saalis Mozarti kontserdil.

Võib-olla kirjutan Viini reisist homme, sest mulle tuli meelde üks mõte etendusest „Dehli tants“:parem elada oma elu halvasti kui kellegi teise elu hästi.