Oktoobrikuu kokkuvõte

Mõni päev enne seda kui minu blogipidamisel saab täis 3 aastat, olen valiku ees, kas lõpetada või pingutada ja lohistada rasked ajad üle. Pidin tegema ja tegin valikuid. Valisin töö veel aastaks ja kuna olen 24 aastat tagasi valitud töökohal karjääri tipus, siis vähemalt praegu jääb tõesti aega ainult kas lugemiseks ja teatris /kinos käimiseks või ……. sellest kirjutamiseks. Valisin esimese variandi. 

Sestap teen oktoobri kohta kokkuvõtte.

Loetud raamatud:

Linda Järve

„Nooruse lugu“

Minu ajakirja lugemine jäi aastatesse 1969-1974 ja sel ajal olin ajakirjast vaimustatud. See oli ka aeg, kui endas (loomulik) nooruslik loomepalang tekkis. Minu esimestele luulesaadetistele vastas Rudolf Rimmel, et aeg töötab teie vastu, nii kirjutavad praegu paljud noored. Küllap nii oligi, aga mina pidasin end valmis luuletajaks, olin solvunud. Ühte luuletust Rta kiitis, et selles justkui on midagi ja kirjutas, et võiksin veel saata mõned. Seda ma suures solvumistundest ei teinud. Luuletusi ka ülikoolis enam ei kirjutanud.

Pärast sündisid riburada lapsed ja Linda - Järve aegset „Noorust“ lugesin lünklikult ja harvem. Aga meenub, et Rjurikovi tõlkeid lugesin laenatud ajakirjast.

Raamatut oli huvitav lugeda, pisut raske ka- palju nimesid, mis mulle võõrad. Väärt raamat omaaegset kultusajakirja meenutamas. Selline mõte tuli lugedes ka: hea, et ma ei läinud pärast keskkooli ajakirjandust õppima kuigi soovitused olid ja soovitati.  Kes teab, mis ma oleksin nõukogude ajal kokku kirjutanud ja pidanuksin nüüd end õigustama. Tulihingelise pioneerina kirjutasin ma igatahes auhinnakirjandi „Tundmatule sõdurile“ Raamatu autor end kirjutatu pärast õigustama ei pidanud, aga väike õigustamise märk oli küll olemas, miks oli nii või teisiti. Aga see on paratamatu.

Michelle Frances

„Poja pruut“

Väga hea psühholoogiline romaan ämma ja minia suhetest. Võtsin luged , et nelja tütre ja ühe poja emana vältida karisid miniaga suhtlemisel. Sain targemaks küll ja tasus lugemist. Pealegi võivad sellised naistevahelised suhted ette tulla ka tööl ja igal pool mujal, kus kaks tugevat naist kokku põrkuvad, eriti kui mõlemad või üks neist on osav manipulaator. Ja eks me kõik oleme natuke manipulaatorid.  Maailmakirjanduses on teema enne ka ette tulnud: vaene neiu pürib edukasse abiellu ja väljavalitu ema on takistuseks. Kuigi minu arvates oli siin raamatus tegemist ikka kahe armastava naise kokkupõrkega vahendeid valimata.

Malin Persson Giolito

„Vesiliiv“

Mitte nii hea kui „me peame rääkima Kevinist“, aga lugesin läbi. Olen teinud ühe  väljakirjutuse lk. 350 „ Sama selgelt nagu oleks värviline gaas pinkide kohal edasi kandunud, tajusin, kuidas klassikaaslased üksteise järel aru said. Alates esimesest pingireast, mille ühes servas istusin mina ja teises Samir, kuni tagumise reani, kus istus Mela, rõngas nina küljes ja küüned  mustaks lakitud. Kõik taipasid, et me oleme paar, ja Sebastiani ümbritsev õhkkond, imetluse ja uudishimu segu ( ja teeseldud, mul-on-temast-savi) laotus laiali, aga esimest korda ümbritses see mind, vähemalt osaliselt.

Kunagi lugesin lugu ühest näitlejast, kes oli kogu oma lapsepõlve siia-sinna kolinud. Ta ütles, et iga kord, kui ta uude klassi läks, oli seal täpselt sama tüüpide komplekt: populaarne (üsna ülbe), populaarse parim sõber (veel ülbem), tuupur, kehkatunni luuser ja sõpradeta tüüp. Igas klassis oli justkui etteantud arv rolle ja tema pidi uude kooli minnes arus  saama, milline roll on vaba, ja järgmise aasta seda mängima.

Mina olin alati mänginud ühte ja sama rolli: mitte kõige popim, aga peaaegu, mitet kiusatu, mitte kiusaja, kõige änksimate kambas, aga mitte kõige näksima tüdruk. Mulle polnud kunagi pähe tulnud, et nüüd võiksin saada uue rolli, aga nüüd olin saanud. Ja sellega võrreldes tundus isegi Sofia totaalne biggest-loser-makeover kahvatu.

Raamatus oli juttu veel juttu Bechdeli testist inglise keele tunnis, millega peaks saama kontrollida, kas filmid on feministlikud või mitte. Esitatakse kolm küsimust: kas filmis on vähemalt kaks nimega naistegelast? Kas neil lastakse omavahel rääkida (ilma et mõni mees juures ei oleks) ja kas nad räägivad millestki muust peale meeste.

Andekas.

Teatris vaatasin Pärnu Eendla teatri etendust:

Et sa kaotaksid kõik

tume põnevik

lavastaja Jaanika Juhanson

autorid Jaanika Juhanson, Jan Kaus ja trupp

lavastusdramaturg Anne-Ly Sova

lavastus- ja videokunstnik Sander Põldsaar

kostüümikunstnikud Merlis Orion ja Sander Põldsaar

valguskunstnik Margus Vaigur

muusika autor Lauri Mäesepp

muusika seadjad Feliks Kütt ja Erko Niit

ansambli juht Erko Niit

liikumisjuht Kardo Ojassalu

mängivad Liis Karpov, Kati Ong, Ireen Kennik, Priit Loog, Lauri Mäesepp,

Sten Karpov, Jaanus Mehikas (külalisena) ja Artur Linnus (külalisena)

Sügis inimtühjal Eesti saarel. Mahajäetud ja räämas mõisahoonesse saabub seltskond noori, kes siia uut elu plaanivad. Vana maja peidab endas aga saladusi, hämaruses vilksatab minevikuvarje ning öösel hakkab mõisa kinni jäänud lugu end tasapisi ilmutama. Miski pole nii, nagu esmapilgul näib ...

“Et sa kaotaksid kõik” on üleloomulike sugemetega tume põnevik, mille tõukepunktiks on lavastaja soov katsetada teatrilaval põnevus- ja õuduslugudest pärit motiive.

Väga hea oli, köitis tähelepanu ka peale rasket tööpäeva.

„Estonias“ vaatasin Rasmus Puuri ooperit:

„Pilvede värvid „

Rasmus Puuri ooper Jaan Kruusvalli samanimelise näidendi ainetel

Laur Lomperi libreto, dramaturgid Kristiina Jalasto ja Mehis Pihla

Maailmaesietendus Rahvusooperis Estonia 22. septembril 2017

Ooperi idee põhineb Jaan Kruusvalli näidendil „Pilvede värvid“ (1983), mis käsitleb eestlaste

 põgenemist kodumaalt Teise maailmasõja sündmuste keerises. Aeg ei ole Eestist lahkumise puhul aga määrav – mindi sõjaajal, põgeneti Nõukogude okupatsiooni eest ning välismaale siirdutakse massiliselt ka nüüd, vabaduse päevil. Ühe pere lugu peegeldab paljude Eesti perede lugusid aastatel 1985–1991. Ooper püstitab küsimusi, kelle jaoks vaba Eesti taastati, kui kõik ka nüüd välismaale ihkavad? Miks kaob hoolivus ja ühtehoidmine nii ruttu ja algab igaüks-enda-eest tegutsemine?

Väga hea ooper oli, mõtlen kuidas ma oma suure pere noorpere saaksin ooperisse saata. Miks peaks ainult ooperilaval kaugeid vanu kuningalugusid vaatama. Selles ooperis on Eesti Vabariigi ajaloo lühilugu laval. Juhtidee- kellele vabadus, kui noored lahkuvad. 

Kinos vaatasin New York Metropolita ooperi ülekannet

Bellini „Norma“

Üks kaunima muusikaga oopereid, mida tean.