„Puhtus“
Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin
Kirjastus Varrak 2017
680 lehekülge.
Vahest tahaks lugeda midagi muud kui krimkat, ja „Puhtus“ sobis selleks suurepäraselt. Väga hea raamat, paljudel võib jääda lugemata või pooleli mahu tõttu. Aga taas raamat, mille iga lehekülg on lugemist väärt. Lugemine ei ole kerge, autor jagab hulgaliselt informatsiooni ja tekst nõuab süvenemist. Tegevus toimub USA-s, Boliivias ja meenutuste kaudu ka DDR-s -endises Saksa Demokraatlikus Vabariigis.
Tutvustusest: Pip Tyler ei tea, kes ta on. Ta teab, et tema pärisnimi on Purity, et tal on 130 000 dollarit õppelaenuvõlga, et ta elab Oaklandis ühes majas koos anarhistidega ja et tema suhted emaga – ainsa sugulasega – on ohtlikud. Tal pole aga aimugi, kes on ta isa ja miks ta ema elab erakuna väljamõeldud nime all.
Põgus kohtumine sakslannast rahupooldajaga viib Pipi Lõuna-Ameerikasse Päikesevalguse Projekti nimelisse organisatsiooni, mis kaupleb kogu maailma saladustega, nende seas, nagu Pip loodab, ka tema päritolu. Päikesevalguse Projekti algatajaks on Andreas Wolf, karismaatiline provokaator, kes sai kuulsaks Berliini müüri langemisele järgnenud kaoses.
USA ühe silmapaistvama nüüdiskirjaniku Jonathan Franzeni romaan „Puhtus” on lugu nooruslikust idealismist, äärmisest truudusest ja mõrvast. Romaanide „Parandused” („The Corrections”) ja „Vabadus” („Freedom”) autor on välja mõelnud ilmekate ja omapäraste tegelaste maailma ning järgib nende põimuvaid radu läbi maastike, mis on niisama tänapäevased nagu kõikjalviibiv internet ja niisama iidsed nagu sugupoolte sõda. Pulitzeri kirjandusauhinna nominendi ja USA rahvusliku kirjandusauhinna laureaadi Jonathan Franzeni „Puhtus” paistab silma söakuse ja läbinägelikkusega.
Lugesin kusagilt "Puhtuse" kohta, et põhiteema on "elava ajakirjanduse" ja interneti vahekord. Kuidas võtta, seda kindlasti ka. Üks peategelastest võrdleb internetti poliitbürooga lk. 544 „Nagu vanad poliitbürood, nii tituleeris ka uus poliitbüroo end eliidi vaenlaseks ja masside sõbraks, kes pühendub sellele, et anda tarbijatele seda, mida nad sooviva, kuid Andreasele (kes polnud teatavasti kunagi õppindu asju himustama), tundus nagu valitsetaks internetti pigem hirmu abil: hirmuga ebapopulaarsuse ja äratõukamise ees, hirmuga millestki ilma jääda, hirmuga ebaõnnestumise ja unustuse ees. Vabariigi ajal olid inimesed tundnud õudust riigi ees; uue režiimi ajal tekitas neis õudust loodusseadus: tapa või lase ennast tappa, söö või lase ennast süüa. Mõlemal juhul oli hirm täiesti mõistlik: tegelikult oli see mõistuse produkt.“
Igaüks tõlgendab raamatut omamoodi. Siinkohal meenub mõte, et lugeja kirjutab raamatut koos autoriga. Lugeja on see, kes lõpuks ütleb, millest raamat jutustab. „Puhtust“ võiks pidada ka kriminaalromaaniks- tegevus keerleb ja osalised saavad otseselt või kaudselt kokku mõrva juures.
Suhteromaan on raamat ka - Anabeli ja Tomi suhe on tõeline suhteõpik. Tutvustuses on nimetatud äärmist truudust- seda mina ei märganud, küll aga lugesin äärmisest enesekesksusest.
Jørn Lier Horst
„Koopamees“
Politseiinspektor William Wistingu põnevik
Norra keelest tõlkinud Kristina Sikora
Eesti Raamat Tallinn
254 lk.
Norra krimikirjanduse Rivertoni auhinna ja Põhjamaade
kriminaalkirjanduse auhinna Klaasvõti laureaat. Võitis 2016 aastal parima
ingliskeelse Skandinaavia kriminaalromaani Petrona auhinna.
Alles kiitsin siin Horsti raamatut „Jahipenid“, minu
arvates oli see 2017. aastal ilmunud krimkadest üks parimaid. Ka "Koopamehele" ei ole midagi ette heita, piisavalt põnev ja ladusalt kulgev, aga "vau" tunnet ei tekkinud.
Kõrvuti krimilooga teemaks üksindus- sama üksik
kui ohver Viggo Hansen on ka kriminaalinspektor Wisting.
Tutvustusest:
Sel korral saabub surm Wistingu enda
naabruskonda.
Vaid kolm maja William Wistingu
kodust edasi on üks mees neli kuud surnuna virvendava teleri ees istunud. Mitte
miski ei viita sellele, et Viggo Hanseni surma taga võinuks olla midagi
kriminaalset. Kuigi ta oli elanud teiste hulgas, polnud keegi talle tähelepanu
pööranud. Tema surm ei too ajalehtedesse ainsatki pealkirja, kuid miski äratab
selles juhtumis Wistingu ajakirjanikust tütar Lines uudishimu. Ta plaanib
täiesti tundmatust inimesest kirjutada liigutava portreeloo. Peagi saab
politsei teate uuest surmajuhtumist. Raiealalt leitakse pikaaegse väljas
lamamise tunnustega tundmatu mehe surnukeha. Kõmulisest leiust saab alguse üks
suurim inimjaht Norra kriminaalajaloos.
2018. aastal alustatakse
draamasarja filmimist Wistingu põnevike alusel. Esimese hooajal jõuavad
ekraanile filmid „Jahipenide” ja „Koopamehe” alusel. Sarja näitavad
Skandinaavia Viaplay, Norra TV3 ja Saksa kanal ARD Degeto. Loodetavasti jõuab
sari ka Eesti teleekraanidele.
„Naine aknal“
Inglise keelest tõlkinud Eve Rütel
Tänapäev 2018
468 lehekülge.
Tutvustusest: Anna Fox elab tubast elu, ta vaatab palju vanu filme, tellib interneti kaudu poest toitu ja veini ning vaatleb igavusest läbi fotoaparaadi objektiivi naabrite elu. Tal on agorafoobia ja reeglina ta väljas ei käi. Ühel päeval jääb ta teiste elu piilumisega vahele ning tutvub vastasmajas elava naisega. Pisut hiljem näeb ta aga midagi sellist, millest käivitub tempokas ja mitmete ootamatute pööretega lugu, mis vaid alguses sarnaneb Hitchcocki “Tagaaknaga”.
“Naine
aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba
enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.
Minu arvates keskpärane raamat. Hõre tekst ja kerge lugeda, läheb väga kiiresti. Põnevust on, nii et pooleli jätta ka ei saanud.
Psüühiliste erivajadustega (nagu
nüüd öeldakse) peategelane, kes neelab tablette
pihuga. Raske uskuda, et see, mida ta näeb ja kuuleb ka reaalsusele vastab. Tegelaste hulgas veel hea võmm ja halb võmm ning head ja halvad naabrid. Mõned naabrid tõeliselt halvad, teised ainult näivad halbadena. sama lugu heade naabritega. Aukartustärataval hulgal vanu must- valgeid mängufilme.
Mitte päris krimka ja mitte päris psühholoogiline romaan, minu jaoks oli liiga palju meditsiini. Aga filmilik raamat, seda kindlasti.
Mitte päris krimka ja mitte päris psühholoogiline romaan, minu jaoks oli liiga palju meditsiini. Aga filmilik raamat, seda kindlasti.
"Härrasmees Moskvas"
Tõlkinud Katrin Kern
Ajakirjade Kirjastus 2017
Raamatu peategelane krahv
Rostov loeb Montaigne esseesid ja mõtiskleb raamatu juures nõnda:
„Nentigem, et kerge
murevirvendus oli krahvi läbinud juba eelmisel päeval, kui ta raamatu laualt
võttis. Sest üheainsa köite kohta oli sel tihedust nagu sõnaraamatul või
piiblil- raamatul, millest eeldatavasti nõu otsitakse või millesse võimalik, et
süüvitakse, kuid mitte iialgi ei loeta. Aga raamatu sisukord- 107 esseed
teemadel nagu meelekindlus, mõõdukus, üksindus ja uni- olid lõplikult
kinnitanud krahvi algset kahtlust, et raamat on kirjutatud talveõhtute jaoks.
Vaieldamatult oli tegu raamatuga ajaks, kui linnud on lõunasse lennanud, puud
on laotud kamina kõrvale ja väljad on lumest valged, see tähendab ajaks, kui
kellelgi pole vähimatki soovi välja minna ja sõpradel pole soovi külastuseks
sisse astuda.“
Nii on
- mõnus raamat talveõhtuks ja kui eksisteerib mõiste „aeglane lugemine“, siis
see on aeglase lugemise raamat. Naudingu eest peab tänama ka tõlkijat.
Tutvustusest: 30aastane krahv Aleksander Iljitš Rostov seisab 1922. aastal siseasjade rahvakomissariaadi erikomisjoni ees süüdistatuna selles, et ta on … aristokraat. Karistuseks mõistetakse talle tähtajatu koduarest.
Haritud vaimukas mees seab end sisse Kremlist
kiviviske kaugusel, suurejoonelise Metropoli hotelli ärklitoas. Sinna jääb ta
enam kui kolmekümneks aastaks. Selle aja jooksul leiavad Venemaal aset
pöördelised sündmused, mille mõju ulatub ka hotelliseinte vahele ning puudutab
krahvi kitsastesse raamidesse surutud argipäeva.
Värvika tegelaskonnaga ja särava huumoriga
vürtsitatud romaan viib lugeja võluvale teekonnale, mille lõpus saab kinnitust
usk, et iga väikseimgi tegu võib maailma pisut muuta.
Mõnusalt humoristlik ja võluvalt suursuguse mõtte- ja kõneviisiga peategelane.
Kohe raamatu alguses on lõik, kus 21. juuni 1922 krahv Rostov annab aru siseasjade rahvakomissariaadi erikomisjoni ees. Pärast seda kui Rostov vastab küsimusele, mis ametit ta peab, et härrasmeestel pole tavaks ameteid pidada, küsitakse temalt, millega ta siis oma aega sisustab. Vastus“ „Einetan, arutlen. Loen, mõtisklen. Tavaline rutiin“ võlus mind kohe. Jäi meelde ja meeldib kasutada seda tsitaati.
"Serafima ja Bogdan"
Eesti Kultuurkapital 2018
556 lehekülge
Parim raamat, mis veebruaris lugesin. Tõeline suur romaan Eesti elust. Kuigi olen Lõuna- Eestis kasvanud ja üht-teist tuli tuttav ette, lugesin ikka nagu elust välismaal. Peipsiveere elust ei teadnud ma muud, kui et seal storoverid elavad ja latikakaupmehed tulid ka Peipsi veerest.
Rohkem sellest raamatust ei kirjuta vaid hakkan kohe ise lugema, mida teised on romaani kohta arvanud.
Vaatasin Rakvere Teatri etendust „Lendas üle käopesa“ segaste tunnetega. Olen näinud filmi ja ka Linnateatri etendust. Viimasest on mul meeles emotsioon pärast etendust- rõhuv ja traagiline tunne. Etendus läks väga hinge, lugesin pärast veel läbi LR-s ilmunud näidendi ja uurisin kirjandusest (internetti toona mul ei olnud) kõike, mis sain kätte lobotoomia kohta.
Rakvere etendus meeldis mulle ka, aga see kulges minu jaoks teisel tasandil. See etendus oli tehtud kahele suurepärasele peaosatäitjale ja esiplaanil oli mehe ja naise vaheline võitlus.
Puccini „Tosca“MET Opera
ülekanne Coca-Cola Plazas.
Toscaga
läks nii, et kõige pealt pandi käima 2012 .a. lavastus, milles Toscat laulis Patricia
Racette , Cavarodossit Roberto Alagna ja Scarpiot George Gagnidze.
Pärast
vaheage näidati uuslavastust, milles MET-i
uus primadonna Sonja Jončeva Toscana ja Vittorio Grigolo Cavaradossi osas.
Scarpia rollis lootsin näha väljakuulutatud Bryn Terfelit, aga oli Željko Lučić.
Mõned
pahandsid, aga minu arvates oli tegemist huvitava eksitusega. Toscad meeldisid
mulle mõlemad, Patricia Racette ehk isegi rohkem. Vittori Grigolo jääb Roberto
Alagnale igal juhul alla. George Gagnidze Scarpio oli jõuline ja võimas, Željko
Lučići tegelane- vana, väsinud ja kaval mees.
Sain
naerda nii et silmad märjad, ühesõnaga sain, mida otsima läksin.Üllatusmoment teise filmi ajal muidugi puudus, aga osatäitjad olid väga head.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar