Maikuu kokkuvõte

Maikuu suur suvekuu- võib sel aastal laulda. Ühtäkki õitses kõik korraga ja aiatöödki, mis oli kavas aegamööda maikuu jooksul teha, nõudsid kiiret peale-hakkamist. Sestap jäi kultuuritarbimine tagaplaanile. Hea, et siiski paar raamatut jõudsin läbi lugeda.

Indrek Hargla

„Merivälja“

Kirjastus Raudhammas 2017

560 lehekülge.

Seriaali teleris ma ei vaadanud, raamat mulle päris meeldis.

Heas eesti keeles rahvalik lugu ühe kogukonna elust. Rahvalik lugu sellepärast, et piilutakse üsna sügavale inimeste isiklikesse eludesse, aga ei mingit keerulist psühholoogiat. Kohati ajas naerma ja kiskus suu muigele. Sellised nad on, eestlased. Saladuse loori kergitatakse vähehaaval ja lõpuks pakutakse üks võimalik lahendus. Põnev! Raamatus on üle viiesaja lehekülje ja lugemine nõuab aega. Igav ei hakka, rohkem veel kui saladuse lahendust, ootad huviga, mis ühe või teise tegelasega juhtub.

Erling Kagge

„Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada“

Tõlkinud Sigrid Tooming

Fotod Kaupo Kikkas (andsid raamatule meeleolu juurde)

Kirjastus Post Factum 2018

144 lehekülge.

Huvitav lugemine. Autori mõtteid on igaüks küllap mõlgu-tanud. Vähemalt selline introvert nagu mina. Raamatus on need mõtted kõik kenasti kaunis keeles rohkete tsitaatidega ühte pakitud. Lugesin korra läbi ja lehitsesin siis kergelt üle. 

Selline raamat, mille juurde võid ikka tagasi minna, suvalisest kohast lahti lüüa ja lugeda.

Erling Kagge kirjutab lk. 117: „Filosoof Denis Diderot väitis, et see, kes vaatleb huvitavat kunsti, on nagu kurt mees, kes näeb tuttava objekti tummi märke. See on pisut abitu sõnastus, aga peab paika. Oled seal seistes kurt ja püüad aru saada, mida sulle näidatakse, pakutakse või esitletakse. Imelik on see, et säärane teooria kehtib ka Mark Rothko märksa introvertsemate maalide puhul. Suured, nelinurksed, erksates, tihti tumedates toonides värvipinnad on mõnes mõttes nagu „arje“ vastand. Neid vaadates tekib tunne, et nad sisaldavad tohutut energialaengut. „Vaikus on nii täpne,“ ütles Rothko, kui ta keeldus oma maale sõnadega selgitamast. Kui ta oleks suutnud sõnadega vastata, oleks ta maalimise asemel võib-olla artikli kirjutanud.“

Maikuusse jäi mul mitu reisi. Lennureisidel võtsin ette e-raamatud. Diana Gabaldoni „Võõramaalase“ sarjast. Ootan põnevusega uut reisi, et esimese raamatuga lõpuni jõuda. Selline tunne tekkis, et vahetan mõneks ajaks lugemislaual krimkad ulme vastu.

Teatris vaatasin Rakvere teatri etendust "Hullemast hullem"

Kodulehelt:

Lugu räägib harrastajate uuslavastuse "Mõrv Havershami mõisas" esietendusest. Lavastaja astub publiku ette ja juhatab pidulikult õhtu sisse. Kõik peaks justkui olema valmis suurejooneliseks esietenduseks. Kuid kuidas mängida etendust kui traagiline kukub välja naljakalt? Kui osatäitjad saavad vigastada ja dekoratsioon kukub kokku, rekvisiidid kaovad ära, tekst läheb meelest. Iga kord kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa, tabab näiteseltskonda uus ehmatus, mis paneb nende anded proovile. Nii nagu plaanitult, ei lähe tol õhtul miski. Aga lõpuni see lavastus jõuab, maksku mis maksab.

Osades: Indrek Apinis, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer ja Tarmo Tagamets.

Väga hea meelelahutus. Tõeline lõõgastus pärast tööpäeva, naljakas ja naerma- ajav janditamine tõsise näoga. Lavalised segadused täpselt doseeritud täpselt ajastatud ning suurepärane ansamblimäng.
Väga lahe! Kõik tublid, aga kiidan eriti naisi:Ülle Lichtfeldt, Silja Miks ja Anneli Rahkema

Üks pilt etendusest

Teatritee viis Tartusse, „Vanemuises“ vaatasin Viktor Leoni ja Leo Steini operetti „Viini veri“ Johann Straussi muusikale.

Maailma esmaettekanne Carltheater Viin 26. Oktoober 1899.

Esietendus 24. märtsil 2018 Vanemuise suures majas.

Minu etendusel dirigeeris Endel Nõgene. Laulsid Jaan Willem Sibul, Tamar Nugis, Janne Ševtšenko, Maria Listra, Märt Jakobson ja Pirjo Jonas.  Meelde jätsin  krahv Balduini osatäitja Tamar Nugise nime. Huviga kuulaksin teda veel mõnes „Vanemuise“ muusikaetenduses.

Lavastaja- koreograaf ja valguskunstnik Giorgio Madia (Itaalia)

Kunstnik Maarja Meeru.

Lustakas, hoogne, särav ja värviline. Suurepärane!

Soojal maikuu õhtul väike sõit Tartusse ette võtta enne Viini reisi oli igati väärt ettevõtmine.

17.-20. mail olin neljas kord Viinis.

Seekordne reis oli mõeldud hüvastijätureisiks oma lemmiklinnaga ja kompensatsiooniks eelmisel aastal haigena tehtud reisile. Nautisin üksinda reisimise eeliseid, mis nüüd, neljandat korda üksi reisides, veel reljeefsemalt silma torkasid.

·         Sa ei pea kellegagi aru pidama, kuhu minna või mida teha. Sa võid minna kuhu jalad viivad, pöörata tänavanurgal paremale või vasakule  üldse mõtlemata.

·         Sa ei pea kellegi järgi passima ja ootama.

·         Sa võid vaikida, sa ei pea rääkima.

·         Sa ei pea kooskõlastama söögikohta

·         Sa saad muuseumis vabalt ringi vaadata ilma et mõtleksid, et ehk kaaslane tahaks juba ära minna..

Küllap olen egoist, aga adusin, et vajangi üksi reisimist ja endaga olemist vähemalt kord aastas.  

Hüvastijätureisist ei tulnud midagi välja. Viin suudab mind alati üllatada.  Mõistsin, et see linn ei ole minu jaoks ammendunud. Tunnen end Viinis  hästi ning turvaliselt. Muidugi on maailmas palju läbikäimata linnu. Aga minu eas ei hooli enam läbitud linnade ja maade nimekirja koostamisest, eriti kui oled leidnud oma linna.

Mõned hetked:

Varahommikune kohtumine Hofburgi pargis:

Roosid Volksgartenis:

Enam kui 200 roosisorti ja 3000 roosi. Ennastunustamasundivad vaated ja lõhnad.

Volksgrateni roosiaias lugesin ilusat pühendust „Die Erinnerung ist das einzige Paradies, aus dem wir nicht vertrieben werden können.“

2 õhtut veetsin Viini Riigiooperis, selleks ju tegelikult sai kohale tuldudki. Tegelikult oli mul esimeseks õhtuks ka ooperipilet, aga „tänu“ AirBalticule, kes hommikuse Viini lennu Riiast tühistas, ei jõudnud ma kohale.

R. Straussi „Capriccio“ jäi nägemata, aga kahel järgmisel õhtul veetsin ooperis suurepäraselt aega:

Camille Saint – Saëns

"Simson ja Delila" (Samson et Dalila)

Dirigent Marco Armiliato
Lavastaja Alexandra Liedtke 

Lavakunstnik  Raimund Orfeo Voig

Ooperit ma seni näinud ei olnud. Seda kõige kuulsamat aariat ikka teadsin:

Lummava muusikaga ooper, palju häid koorilaule. Ka lavastus meeldis mulle väga. Võlus väheste rekvisiitidega loodud sünk  lavapilt, millel muutused toimusid ja meeleolu loodi põhiliselt valguse abil, millega tekitati  üldiselt tumedal ja pimedal  foonil  mängukohad.

Intensiivse õhustikuga stseen lavastusest: tumedal taustal heledalt valgustatud aken, millel rõhutatult teravalt hele, külm ja kättesaamatu Dalila.

Loomulikult olin vaimustuses artistidest, Garanča ja Alagna mitte ainult ei laula hästi vaid on ka suured näitlejad.

 2013.aastal esimesel Viini reisil "Wertheris“. Olen "Carmenit" näinud mitmeid kordi- lemmikud on Garanča ja Alagna MET Opera lavastuses , nägin HD Live ülekandes kinos.

Alagna Simson on traagiline kangelane, kes armub kirglikult Dalilasse. Kirg sunnib teda alluma naisele ja reetma oma rahva ja missiooni.  Ometi ei ole lavastaja  Dalilast teinud kirglikku võrgutajat. Garanča Dalila on algusest saati külm, kalkuleeriv ja kirepõlglik naine, kelle eesmärk on omada võimu meeste üle. Eesmärgile jõudmine toob ainsa naeratuse tema näole etenduse jooksul.

Tekitas küsimuse, kas on võimalik, et Simson armus meeletult külma ja jäisesse kaunitari. Lugu ise on pärit piiblist, mida ma kahjuks ei tunne. Kasuks tuli eelnevalt Tiit Made ooperileksikoni lugemine. Etenduses see Simsoni juuste äralõikamise koht väga hästi esile ei tule.

Sügisel on „Simson ja Dalila“  Alagna ja Garančaga peaosas Metropolitan Operas. Lähen kindlasti vaatama kui MET Opera HD live sarjas tehakse ülekanne

Kolmandat  õhtut sisustas  Gaetano Donizetti  ooper "Don Pasquale"

Tegemist on koomilise ooperiga (opera buffo). Ooperi libreto kirjutas Giovanni Ruffini. Ooperi esietendus toimus 3. jaanuaril 1843 Pariisis Itaalia teatris (Théâtre italien de Paris.
"Don Pasqualet" peetakse 19. sajandi algupoole buffo ooperi viimaseks säravakas esindajaks.

Kõige kuulsam aaria "Cheti cheti immantinente" Rauno Elp ja Ain Anger - Malatesta ja Don Pasquale duett

Ooperi tegevustik toimub 19. sajandi alguses Roomas rikka vanapoisi Don Pasquale majas Roomas.Ooperi tegelasteks on jõukas, kuid vana ja rumal Don Pasquale (bass), tema õepoeg, noor ja kena, kuid vaene Ernesto (tenor), Don Pasquale sõber – kavalpea doktor Malatesta (bariton) ja särtsakas noor lesk Norina (sopran).

Malatesta osas Adam Plachetka, temast tõenäoliselt veel kuuleb.

Norina osas võrratu Danielle De Niese, kes juba MET Opera ülekannetes nähtud.

  

Leidsin väga huvitava arvustuse 1938.a. Postimehes (nr. 299, 4 november 1938 ) Karl Viitoli juubeli tähistamiseks oli kavva võetud „Don Pasquale“

Keegi R.K-P kirjutas  (Copin otse , kirjaviis muutmata, natuke saab ikka aru.: Olen kitil ja küll väljendanud seisukota, et ooper vormilt kui sisult on vananenud meie ajale. Peabki olema vannneiufd, sest mentaliteet on praegu eriti intellektuaalne ja reaalne kuhu sobib see sisu, mis enamikus loodud umbes 100 a. tagasi! Muidugi on nende vanade ooperite keskel sobivamaid ja vähenisobivaid. Too Don Pasqttale on küll hämmastamapanevalt tühine armastusvõistiuse jama omaaegses naiivsuse-ülikonnas. Jälle ma mõtlesin meie kulttmrititngidele ja teatri osale selles tunglemises ja meie nappidele võimalustele selleks "kõigeks ons. tõesti õige teha suuri ainelisi ja vaimseid kulutamist niisuguste teoste peale! Kas see meid rikastab millegi rajalisega? Kas osutub see isegi mingiks mõistlikuks ajaviiduks vaadata, kuidas totakas Don Pasquale tahab naituda ja kuidas siis Malatesta, Erncsto ja Norina teda vesistunud viguritega ja soperdustega narritavad. Oi, oi lapseksjäämist, kui sellest veel meeleiahvtustki leitakse!

Etendus oli lustakas, naljakas ja hästi mängitud. 

Oli sellest midagi õppida ka tänapäeval? Kindlasti vanadel meestel, kes noore kauni naise võtavad kindlasti. Muidu oli ikka sama teema ,mis eelmisel õhtul- naised võtavad võimu.

Taas Eestis kasutasin võimalust ja kuulasin Harkujärve kirikus Nina Åström’i kontsert. Nina Åström (1962) on Soome gospellaulja, kes esindas lauluga “A Little Bit” Soomet 2000. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel Stockholmis.

Kinos käisin ka. Vaatasin Ameerika romantilist komöödiat  „Raamatuklubi“. 

Kinokülastuse võtsin ette, sest tahtsin näha Diane Keatonit ja üle pika aja Jane Fondat. Candice Bergen on ka väga sümpaatne. Eks filmi tutvustus ja teema intrigeerisid ka. Lühidalt on film sellest, kuidas 65+ tunda rõõmu seksist. Võiks öelda, et peaaegu õppefilm: üks neljast naisest on lesk, teine, lahutatud, kolmas abielus ja neljas pole abielus olnudki.

Võib vaadata küll, aga vaatamata jättes poleks midagi kaotanud. Oli naljakaid kohti ja väga head näitlejad. Diane Keatoni tegelaskuju on sündinud 1951 a. Eeldades, et neli sõbrannat on üheealised, mängisid näitlejad endast nooremaid naisi nagu alati. Jane Fonda on 80, Diane Keaton 72. Ilusad inimesed, ilusad kodud ja hingematvad loodusvaated.  No puhtalt ameerika värk ja elulaad ikkagi. Ei kujuta ette, et meie lapsed tervete 65+ puhul hakkaksid turvalist eluruumi keldrikorrusel kujundama ja jätaksid kaubanduskeskuses emad alumisele korrusele.

Küsisin pärast filmi vaatamist 40+ käest, varjates, et ise ka vaatasin, kuidas film oli. „Oi väga hea, peaksid kindlasti nägema, just sinuealistele“ ja naerukihin.

Tegelikult ei ole 65+ elu nii tühi, kui nooremad seda ette kujutavad. „50 halli varjundit“ ammu läbi loetud (vahepealsete hüüatusteta). Kas sellest filmist keegi ka midagi õppis, ei tea (1938.a. retsensioon "Don Pasqualele":). Mina küll mitte. Lugege parem Jane Juska "Naine sinus eneses"

  

Selline siis see maikuu- suvekuu  oli. Juunit alustan reisiga Milaanosse, piletid on LaScalasse Schuberti ooperi „Fierrabras“ etendusele. On olemas

Pooleli on kaks raamatut: Tiit Pruuli „Minu maailm: romantiku(te) heitlused“, Jean-Luc  Bannalec  „Surm Pont-Avenis : komissar Dupini juhtumid“