kultuuritarbija60+: Juunikuu kokkuvõte

Jagan end palgatöö, aia, köögi, kultuuriürituste ja lugemise vahel.

Loetelusse peaksin lisama veel vanaema kohustuste täitmise, aga sellega tegelen nii kiduralt, et pole märkimisväärt.

Blogipidamisega ka hiilata ei saa, hea kui jõuan kõik lühidalt kirja panna.

Selle suve etendused

Pärnu teater Endla

Hugo Raudsepp

„Vedelvorst“

Esietendus Pärnu teatris Endla 01. juunil 2018.

Lavastaja Ingomar Vihmar

Kunstnik Illimar Vihmar

Mängivad: Sander Rebane, Carmen Mikiver, Jaan Rekkor, Sten Karpov, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald ja Lauri Mäesepp

Sellises iseloomuga nimega talus - Näsnäruda Laisavere kroonuvallas elab vanaperenaine Mari (Carmen Mikiver) oma pojaga (Sander Rebane). Sander on terve noor mees, kes talupidamises kaasa ei löö ja kelle meelistegevuseks on pikutamine ja magamine. Oma tegevuse õigustamiseks on noorperemehel huvitav filosoofiline selgitus. Tahtsin seda Hugo Raudsepa näidendiraamatust üles otsida, aga ei leidnud raamatut riiulilt nii kiiresti.

Ühel päeval tuleb tallu Ristmetsa peremees Tanel (Jaan Rekkor), koos tütre Tiiuga (Fatme Helge Leevald) ja toob kaasa teate: noorperemehe Kustavi ristiisa Sarve Mats on surnud ja jätnud oma ristipojale Kustavile suure päranduse. Pärandus on aga seotud vembumehest pärandaja tingimusega, mis vanaperenaist Marit rõõmustab, noore Kustavi elu aga keeruliseks teeb- päranduse saab Kustav ainult siis, kui toob majja naise ja järelkasvu oodata on. Sestap tõigi sõnumitooja Ristimetsa Tanel oma viiest tütrest noorima kaasa. Siit see lugu kerima hakkab, omajagu nalja ja naeru vaatajale ning mõtlemisainetki. Kustavi sügavamõttelised avaldused annavad ainest - tänapäeval oleks noormees slow life liikumise eest-vedaja. Olgu öeldud, et näitlejad on laval tänapäevastes rõivastes ning see+ 30-ndate kõnepruugi kontrast lisab etendusele huvitava dimensiooni.

Ega Kustav ise oma ülesandega toime tulegi, tema poeks põõsa varju tukkuma, aga just siis tormavad talle appi sulane Joosep (Sten Karpov) ja teenijatüdruk Maali (Ireen Kennik). Õnneks on Ristmetsa Tiiu hakkaja neiu, kes sulaste omakasupüüdlikud plaanid läbi näeb ja segi lööb. Nii et lõpp hea kõik hea.

Väga hea rolli teeb selles näidendis Sander Rebane, panime abikaasaga teda positiivselt tähele eelmise aasta suvelavastuses „Säärane mulk…“ ja olime sel aastal taas meeldivalt üllatunud. Näitleja on osas ehe ja usutav, oma siiruses sümpaatnegi, kuigi sellest venivillemit oma kodus ei salliks, ning väga hea diktsiooniga. Carmen Mikiver oli ilmselgelt vanaperenaise jaoks liiga noor ja eriti siis, kui ta üritas rääkida nagu vana naine, ei olnud teda saali hästi kosta.

Sander Rebane oli meie lemmik sellel etendusel.

Rakvere teater

Brian Friel

„Lõikuspeo tantsud“

("Dancing at Lughnasa")

Tundeline draama / suvelavastus Arkna mõisa karjalaudas

Esietendus 14. juunil 2018 Arkna mõisa karjalaudas.

Lavastaja Eili Neuhaus

Tõlkija Joel Sang

Kunstnik Reili Evart

Liikumisjuht Helen Solovjev

Muusikud Liisa Lehtpuu, Miina Roost, Ulrika Saar

Mängivad: Liisa Aibel, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Natali Väli, Märten Matsu, Peeter Raudsepp, Tanel Saar (VAT Teater)

Kõige lühema ülevaate annab teatri koduleht:

„Lõikuspeo tantsud” on südamlik lugu 1930ndate Iirimaa väikeses külakeses elavast perekonnast. Viiel õel tuleb vaestes oludes ja konservatiivses ühiskonnas iga hinna eest hakkama saada. Nad elavad koos oma venna Jackiga, kes on äsja naasnud Aafrikast, kus töötas 25 aastat misjonärina. Vallaslapsena sündinud Michael Evans meenutab ühte erakordset suve, kui lõikuspeo aegadel külastas tema ema ja tädisid ootamatult tema isa Gerry Evans.

Viis õde ja meeltesegaduses vend, abieluväline laps, maakonna kauneim kavaler, esimene raadio ja kogukonna traditsioonid, uskumised ja lõputu igatsus.

Viiest õest kõige vanem õde (Ülle Lichtfeldt) töötab õpetajana ja on pere toitja. Temas ainult kuiva vanatüdrukust pedagoogi näha oleks Ülle Lichtfeldi kui näitleja alahindamine. Kuigi kibestunud pedagoog tuleb näitlejannal suurepäraselt välja, on rollis ka naise kibestumust kadunud elu ja luhtunud armastuse pärast, mis eriti valusalt lööb välja tantsustseenis. Anneli Rahkema on lõbusa ja nalja armastava Maggie rollis. Natali Väli on õdedest kauneima ja noorima Agnese osas. Liisa Aibel mängib arengupeetusega, nagu nüüd öeldakse, õde Rose’ ja teeb seda suurepäraselt. Silja Miks on vallaslapsega õde Christina. Laval on ka kolm meest- Christina poeg Michael (Märten Matsu) jutustaja ja meenutaja rollis. Vend Jacki osas Peeter Raudsepp ja Michaeli isa Gerry Evansi osas Tanel Saar.

Ega sellest head ei saa tulla - 5 igatsevat naist, üks vahest harva ilmuv vallasisa ja Aafrikast tagasi pöördunud segipööranud jumalasulane. Ehk nagu ma ühest arvustusest lugesin 5 naist ja kaks lollakat meest.

Nii ongi. Etendus ei ole nii kaasakiskuv kui enimmängitud Iiri autori Martin McDonaghi lood, kuid mulle meeldis. Viie õe tantsustseen mängupaika seatud pöördlaval oli üks viimase aja tundelisemaid tantsustseene, mida ma olen teatris näinud. Kas muusika, valgus, naised, kuigi keegi neist ei ole kutseline tantsija või kõik kokku-igatahes minul tõusis klomp kurku ja ajas kananaha ihule.

Abikaasa ütles, et rohkem naistetükk ja et midagi head ei saagi välja tulla kui 5 naise peale vaid üks mees.

Kõige reljeefsemalt olid tugevad naised ja nõrgad mehed välja toodud minu selle suve kolmandas suvelavastuses.

Sellel etendusel olid esitatud enam –vähem kõik eesti mehe tüüpkujud:

40 aastane elab ema juures maakohas, joodik, aga hea südamega;
Naisest vähem haritum, sõnakehv tubli töörügaja;
Iriseja, kes pole rahul maailma ega riigikorraga, vingub ja viriseb kõige kallal;
Noor mees, käib Soomes tööl (kalevipoeg)
Noor mees, käib koolis, nutisõltlane.
Poliitik, endast väga heal arvamusel.

Etendus, millest ma kirjutan on

Eesti Draamateater

Andrus Kivirähk

„Isamaa pääsukesed“

Lavastaja Priit Pedajas

Muusikalised kujundajad Tõnu Kaljuste ja Tõnis Kõrvits

Kunstsnik Pille Jänes

Esietendus 15. Juunil 2018 Keila Kultuurikeskuse saalis.

Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali ühistöö kuulub EV 100 teatrisarja „Sajandi lugu“.

Mängivad: Ülle Kaljuste, Marta Laan, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Ester Pajusoo, teele Pärn, Tiit Sukk, Christopher Rajaveer, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Tõnu Kark ja Karmo Nigula.

Teatri kodulehelt: Eesti Vabariik saab 100-aastaseks ja sel puhul otsustab näitering "Virmaline" tuua lavale Vabadussõjale pühendatud muusikali "Isamaa pääsukesed". Paraku pole Eesti elu saja aasta jooksul kuigi palju muutunud: kui tollal ei viitsinud mehed sõtta minna, siis nüüd ei viitsita teha näitemängu. Seega peavad tublid naised kogu koorma endi õlule võtma ja ise juubeli tähistamisega toime tulema.

Tore jant- nalja saab ja naerda saab. "Vabadussõjast ja Vabariigi 100. aasta-päevast on palagan tehtud", ütles abikaasa ja üks teine mees ka. Mina aktsepteerin, et kõiki sündmusi võib vaadata mitme kandi pealt ja erinevast vaatenurgast ja kui kedagi etendusega häbimärgistatakse, siis on need eesti mehe tüüpkujud. Õnneks tegi seda meesautor ja eks nad ole selle ära ka teeninud. Teine mees pahandas veel, et eesti näitlejate paremik on pandud palagani tegema ja janditama. Mina usun, et näitlejad tundsid n.ö. rahva sekka minekust ainult rõõmu, see paistis nende lustivast mängust.
Millal viimati sai teatris südamest naerdud - mina naersin Rakevere teatri „Hullemast hullem“ etendusel. Minu vestluskaaslased ei suutnud meenutada, millal nad viimati teatris nalja said.

Augustis saab etendust veel näha Omari küünis Naissaarel ja Keila Kultuurikeskuses. Keila Kultuurikeskus on 1956.a. valminud nõukogude arhitektuuri musternäidis, nii seest kui väljast ja see on omaette vaatamsiväärsus.

Käisin juunis ka ooperis – Milaano „La Scala“ ooperiteatris vaatasin Schuberti ooperi „Fierrabras „ esietendust. Etendusel laulis arvestatavat Bolandi osa Lauri Vasar. Oli meeliülendav etendus, samuti esmakordne Milaano külastamine.

Lugesin vähe: